Laste turvakodu, mis seni asus Pauluse koguduse diakooniamajas, ootab abivajavaid lapsi ja alaealiste lastega vanemaid Viljandi haiglas.
Abi tuleb otsida linna piiri tagant
Viljandi linn lõi laste turvakodu 17 aastat tagasi, mil abivajajaid võttis vastu Maramaa erakliinik. Nelja aasta pärast kolis turvakodu erakliiniku laienemise tõttu Pauluse koguduse diakooniamajja, kus tegutses peaaegu 13 aastat. Viljandi haigla võtab abivajajaid vastu läinud neljapäevast, 1. juulist.
Linna sotsiaalameti juhataja Helmen Küti sõnul kolis laste turvakodu kohustusliku riigihanke tulemuse tõttu ja muudatus pole kuidagi seotud teenuse senise kvaliteediga.
«Mõlemas senises kohas oli teenusepakkumine kvaliteetne,» kinnitas Kütt. «Lapsed olid hästi hoitud, töötajad tegid tööd südamega ja need, kes seda vajasid, said ka abi.»
Ameti juhataja sõnul otsiti uus teenusepakkuja sellepärast, et summa, mida linn kõnealuse teenuse osutamise eest maksab, on suur: käesoleva aasta eelarves on laste turvakodule ette nähtud 345 000 krooni. «See nõuab pakkuja valimiseks riigihanget. Oli üks pakkuja, kes ka kvalifitseerus,» lausus Kütt.
Kogudus loobus
Pauluse kogudus, kes seni oli laste turvakodu teenust pakkunud, riigihankel osaleda ei soovinud. Koguduse õpetaja Mart Salumäe sõnul oli peamine probleem valmisoleku tagamiseks vajalike kulude katmine.
Seni toimis turvakodu diakooniamajas aasta läbi iseseisva üksusena, olles iga hetk valmis tulijaid vastu võtma. Salumäe kinnitusel ei ole Eestis ühtki teist omavalitsust, kus turvakodu niimoodi töötaks.
Et diakooniamajas teist kogu aeg tegutsevat asutust ei ole, tuli linnal turvakodu käigus hoidmiseks tasuda ruumide kommunaalkulud ja töötajate palgad. Nii Helmen Küti kui Mart Salumäe kinnitusel juhtus sedagi, et eelarves turvakodule ette nähtud summast ei jätkunud ja raha tuli otsida näiteks korjanduste teel.
«Kõige lihtsam on hoida laste turvakodu avatuna majas, mis töötab 24 tundi ka siis, kui abi vajavaid lapsi seal parasjagu ei ole,» sõnas Kütt.
Sellist võimalust Pauluse kogudusel ei ole ning ta loobus riigihankel osalemast, kuid saatis komisjonile kirja, milles väljendas nõusolekut teenuse pakkumist teatud tingimustel siiski jätkata.
Haigla töötab kogu aeg
Viljandi haigla eelis diakooniamaja ees on Helmen Küti sõnul selles, et haigla töötab kogu aeg ja turvakodu on üks osa suurest asutusest. Nii ei tule linnal haiglale tasuda otseseid kommunaalkulusid. Uuele pakkujale makstakse konkreetsete abivajajate eest kohatasu, mis kompenseerib teenuse kulud.
Riigihanke tingimuste järgi peab Viljandi haigla turvakodule andma spetsiaalsed ruumid, kuid kas tööle võetakse eraldi inimene või jaotatakse turvakodu töö tavapersonali vahel, on haigla enda otsustada. Viljandi haigla juhatuse esimehe Ülle Lumi sõnul ei tähenda korralduse muutmine seda, et ka teenus kuidagi teistsugune oleks.
«Teenus on nii hea, kui me suudame pakkuda. Me anname endast maksimumi, et hankes seatud tingimustele vastata, ja see, et me hanke võitsime, näitab, et meie olud on selle teenuse pakkumiseks sobivad,» sõnas Lumi.
Seda, millises haiglakompleksi osas lapsed ja alaealiste laste vanemad koos järeltulijatega abi saavad, haigla turvakodu teenuse diskreetse iseloomu tõttu ei avalda. Ülle Lumi sõnul meenutab laste turvakodu naiste varjupaika, mille asukoht avaldatakse vaid konkreetsele abivajajale, kui too abi palumiseks varjupaiga infotelefonil helistab.
Tulevik näitab
Kõik osalised kinnitavad, et abivajajale turvakodu sisuliselt ei muutu ja abi osutatakse seal teenusepakkuja olemusest hoolimata.
«Inimesele muutub ainult asukoht,» rääkis Helmen Kütt. «Mida see linnale muudab, ei oska ma praegu öelda, sest see oleneb sellest, kui palju on abivajajaid ja kuidas nad uue koha vastu võtavad.»
Seda, kas spetsiaalse asutuse hoidmise asemel teiste omavalitsuste kombel suurele asutusele kohatasu maksmine Viljandile ka soodsamaks kujuneb, näitab Küti sõnul vaid aeg.
Laste turvakodu teenus on mõeldud alla 18-aastastele lastele ja vanematele, kes tulevad abi saama koos alaealise lapsega. Kütt rõhutab, et kindlasti võivad laste turvakodusse pöörduda ka väikese lapsega isad, kellel pole võimalik naiste varjupaigas sealse elukorralduse tõttu varju leida.