/nginx/o/2014/06/18/3126897t1ha884.jpg)
Kolga-Jaani vallas Vana Kimeli talus elavad Arvo ja Inge Kimmel on reedest saadik hädas ühe maia karuga, kes juba kolmel ööl peremehe mesipuid rüüstamas on käinud. Eilseks oli nende üheteistkümnest tarust järel veel üheksa.
Mesitarusid rüüstav karu külvab taludes tuska ja hirmu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eile oli siis pilt niisugune, et teise taru, mille karu käsile võttis, oli ta visanud peaaegu kolme meetri kaugusele,» kirjeldab teisipäevahommikust vaatepilti 83-aastane hobimesinikust peremees. Tema meelest ei ole painavale vastasseisule muud lahendust kui surmanuhtlus mesikäpale. Sellise stsenaariumi välistab aga seadus, mis ei luba enne hilissuve karu lasta.
«Kui loa saab 1. augustil, siis ei ole meil enam ühtegi taru,» sõnab ka perenaine Inge murelikult. Isegi perekoer ei julgevat enam õues liikuda, kuna tunneb karu lõhna.
Liiga jäik seadus
Kohaliku jahiseltsi esimees Märt Laansalu oleks valmis mesinikke rüüstaja eest kaitsma. Tema meelest on praegune seadus liiga jäik. «Minu arvamus on see, et küttida tuleb ikka siis, kui kogukond saab kahju, mitte oodata mingisugust kuupäeva. Kui vanad inimesed elavad metsas ja neil müttab ümber maja karu, siis oleks küttimine paraku kõige õigem lahendus. Pealegi ei ole see üksikjuhtum,» räägib ta.
Hiljuti lõhkus nähtavasti sama karu tarusid ka kolme kilomeetri kaugusel Solli talus ning ööl vastu kolmapäeva lisandus lähedal asuva Kõrgesaare talu ühele lõhutud mesipuule veel kaks. «Nüüd ei julge enam rohimas ka käia. Äkki mingi hetk vaatad, et suur käpp tuleb sulle kõrvale,» kurdab viimati nimetatud majapidamise perenaine Linda Kõrgesaar, keda olukord väga häirib.
Keskkonnaameti Pärnu-Viljandi regiooni jahindusvaldkonna spetsialisti Aleksander Siimensoni sõnul on karu laskmiseks enneaegse jahiloa taotlemine küll võimalik, ent selle väljastamine väga ebatõenäoline. «Eelmisel aastal Järvamaal lõhuti ühe aastaga 54 taru ja ka siis ei antud enneaegset jahiluba.»
Praegu saavad rüüstatud mesipuude omanikud täita vaid kahjude hüvitamise akti. Võib teha ka ennetusabinõude taotluse, millega hüvitatakse omanikule pool väljaminekutest, mida tehakse tarude kaitseks, näiteks kui paigaldatakse elektrikarjus. Taotluse rahuldamine võtab aega vähemalt aasta ja Vana Kimeli talu pere ei usu, et karjus suudaks näljast karu eemal hoida.
Arvo Kimmel on terve elu samas talus elanud, kuid varem pole tema mesitarud karudele huvi pakkunud. Ka Kõrgesaare talus on hiljutised mesikäpa külaskäigud olnud esimesed.
Üksi ja poegadega
Viimaste nädalate jooksul on jahimehed mitu korda päeva ajal karusid üksi ja ka poegadega ringi uitamas näinud, teab Märt Laansalu rääkida. «Näib, et meie piirkonnas on ottide tihedus läinud liiga suureks. Muidu ikka mahuvad nad metsa ära.» Seda ei oska jahimees aga kommenteerida, kas karusid on seal kandis hakanud lihtsalt rohkem sündima või on nad sisserännanud isendid. «Ütleme nii, et jahimehed peaksid siiski küttimisega seda populatsiooni hoidma sellistes piirides, et me saame siin normaalselt elada.»
Juuli keskel määrab keskkonnaamet jahilimiidid ja pärast seda kutsutakse kokku jahindusnõukogu, kes otsustab, kus ja keda küttida võib. Siimensoni sõnul võis eelmisel aastal Viljandimaal lasta vaid ühe karu, ent mida rohkem esitatakse akte karude tekitatud kahjude hüvitamiseks, seda suurem limiit määratakse karude küttimiseks augustis. Vana Kimeli peremees ei taha oma mesilaste õnnetu saatusega sellegipoolest leppida: «Miljon mesilast ei maksa keskkonnaametile midagi, aga üks karu on nii kallis.»