Kuum teema tänaval: kuidas sõita bussiga?

Viljandimaalased on harjunud, et enamasti sõidutavad neid vanad poolesaja istekohaga bussid. Nüüd on nende asemele tulnud mitut sorti uued, kuid peaaegu eranditult väiksemad ühissõidukid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kell on üheksa hommikul, kui Suislepast Viljandi poole sõitev väikebuss Raassillale jõuab. Erinevalt tuttavatest suurtest Scaniatest ja Volvodest ei avane uks ise, sõitjal tuleb see lahti teha.

«Kas see on Raassilla peatus?» küsib juht kliendilt. Saanud oletusele kinnitust, toksib mees veidi kassaaparaadi klahve ja esitab uue küsimuse: kas pilet peaks maksma 15 krooni?

«Eile maksin küll sama palju,» kostab kunde. Seejärel saab ta pileti.
Sama dialoog kordub järgmises peatuses, ainult et nimi ja hind on teistsugused.
Lõuna-Viljandimaa liinidel inimesi vedav Automen, nagu ka Põhja-Viljandimaal ja Viljandis tegutsev MTG, on ju ametis alles esimest päeva ning nii mõnigi juht sattus marsruudile, millega ta harjunud pole.

Mõne päeva eest soovitas avalikku liinivedu korraldava Viljandi maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Tõnis Korts «Sakalas», et kui alaline sõitja märkab kogenematut bussijuhti vale kurssi võtmas, võiks ta tolle kohe õigele teele juhatada. Nii hoolika uurimistöö puhul, nagu Suislepast Viljandisse sõitnud juht tegi, seda muidugi vaja pole. Aga huvitav oleks teada, mis juhtuks siis, kui bussis on vaid üks inimene ja too juhiga sõidusuuna suhtes eriarvamusele jääb. Kelle seisukoht maksab rohkem?

Kriitika piletite kohta ei vaibu

Enamik uusi busse, sõltumata firmast, on väiksemad kui eelmiste vedajate omad. See võimaldab ökonoomsemalt majandada, kuid kooli ajal võivad need sõidukid mõnel pool hommikustel ringidel kitsaks jääda.

Praegu on sõitjatele tuntavaim muudatus linnaliinide piletitega seonduv. Uute firmade esimesel tööpäeval arutletakse peaaegu igas peatuses, kas ja kuidas vanad piletid kehtivad; kuidas neid tagastada ning kus müüakse uusi. Selle eest, et uute piletite käibeletulekust nii hilja teada anti, saavad sauna nii maavalitsus, bussiettevõtted kui «Sakala».

Sõitjaid ei lohuta ju kuigivõrd, et riigihanke tulutu vaidlustamise tõttu lükkus lepingu sõlmimine juuni algusesse ning et bussifirmad ja maavalitsus leppisid viimastes detailides kokku alles juuni viimasel päeval. Inimesed ootavad täie õigusega, et neid oleks aegsasti hoiatatud.

Ent mis siin etteteatamisest rääkida, kui veel eile polnud isegi kõik bussijuhid uute reeglitega kursis. Näiteks pöördus linnavalitsusse üks klient, kes pidi bussist maha minema, ehkki tema Mulgi Reiside kuukaart kokkuleppe kohaselt kehtis.

«Õnneks saime koos MTG piirkonnajuhi Mati Bonderiga selle mure kiiresti lahendatud,» rõõmustas Viljandi sotsiaalosakonna juhataja Helmen Kütt.

Meenutusi minevikust

Olgu piletitega, kuidas on, kuid kaugeltki kõik uus pole halb. Näiteks sõidab linnaliinidel nüüd paar sellist bussi, kuhu pääseb ratastooliga. Peatusesse jõudes lasevad need kõnniteepoolse külje madalamale, et inimesed mugavamalt peale saaksid, ja tõstavad selle lahkudes uuesti üles. Miskipärast teeb üks neist sõidukitest iga paari minuti tagant vaikselt uu, kuid kõrguse muutmisega ei paista see häälitsus seotud olevat.

Et ratastoolis liikujad juba väljast aru saaksid, millise bussi peale nad pääsevad, on sõidukitel ratastoolis inimese märk. Leidub ka teistsugust tähistust: märgil on kujutatud kepiga meest. Nagu tõestab veidi enne südapäeva bussi number 2 sisenev vana mees, kõlbavad sellised sõidukid ka kahe kepiga inimestele.

Tugede najal trepist üles saanud, hakkab mees tagataskust kuupiletit otsima.

«Ütle parem lihtsalt, et sul on kuupilet, mis sa tast ikka näitad!» õpetab bussijuht.
«Võõras kord ju...» ütleb vana mees vabandades.

«Mis võõras — kõik vanad juhid,» vaidleb bussijuht.

Ehkki tema vahetus on lõppemas, pole mehe suu tõenäoliselt juba hommikust saadik käivast juhendamisest veel väsinud. Igale bussi astujale räägib ta valjul häälel, et pilet tuleb panna kompostrisse ja ära augustada. Ja et pole vahet, kumba pidi pilet on. Küll aga tuleb nüüd mulgud teha ka bussist ostetud piletisse, mis on paljudele harjumatu.

Kompostrid valmistavad uutes sõidukites nostalgilist äratundmisrõõmu. Need on täpselt sellised, kui olid veerand sajandit tagasi: rohelisest plastmassist ava ja metallist korpus.

Ugala peatuses tuleb bussi uus juht, kellele hommikupoolse vahetuse mees töö kiiresti üle annab. Vuristades räägib ta, kuidas käituda vanade kuukaartidega; tuletab meelde, et seniste üksik- ja kümne korra piletitega enam sõita ei saa ning annab juhtnööre bussi kohta. «Uks läheb lahti alles siis, kui buss on seisma jäänud. ABS-i tuli põleb vahepeal miskipärast, alguses ehmatas päris ära, aga las ta siis põleb.»

Seejärel astub bussijuht välja ja saadab paarimehe teele sõnadega: «Eks sa katsu siis kuidagi hakkama saada.»

Streikivad kassad

Ja juhid saavadki hakkama. Nii MTG Viljandimaa piirkonna juht Mati Bonder kui tema Automeni kolleeg Urmas Saaremets kinnitavad, et ükski liin esimesel päeval sõitmata ei jäänud ning ära keegi ei eksinud.

«Esimene päev läks korda,» leiavad nad nagu ühest suust.

Muidugi ei pääseta päris muredeta. Bussid on ju juhtidele harjumatud nagu ka piletimüügi süsteem. Nii peab pärastlõunal Viljandi—Karksi-Nuia—Abja-Paluoja bussi juht jagama kassaaparaadiga ümber käimise kohta juhtnööre kolleegile, ehkki kogemusi napib tal endalgi.

«Mul oli ka enne mitu peatust valesti,» räägib ta mobiiltelefoni. «Lülita ta välja, siis katsu liin uuesti sisse saada. Ega sa sellepärast ju sõitu pooleli saa jätta.»

Loodetavasti on lähipäevade tõrked siiski vaid lastehaigus, mis kiiresti läbi põetakse. Uued bussid sõidavad küll uute firmanimede all, kuid maaliinidel on hästi näha, et kombed on tegelikult vanad: sõbralikud juhid lasevad endiselt inimesi kodu lähedal teeotsas maha ning viisakad kliendid ütlevad väljudes: «Aitäh! Ja head reisi!»