/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
Paari kuu suvise hingetõmbeaja järel hakkab vaikselt tuure üles võtma võidujooks riigikogu valimistel häälte püüdmiseks. Küllap on varsti võimalik kuulda väga erinevaid seisukohti, mis kõik oleks just kui õiged. Ladusa jutu ja enesekindla esitusega annab palju ära teha.
Me kõik kasutame demagoogiat iga päev. Ema, kes annab lapsele valida, kas minna randa kiikuma või paadisillale parte söötma, suunab oma otsustusvabaduse üle uhke põnni just endale sobivas suunas. Me manipuleerime kaasinimestega iga päev, sellest endale aru andmata.
Ehkki poliitikute puhul on tegu teadliku käitumisega, ei saa seda neile ette heita kuni piirini, kus asi piinlikuks muutub. Kust see piir jookseb, on aga rahva otsustada.
Peab vaid mõistma, et kui räägitakse registreeritud töötuse vähenemisest, ei tähenda see elanikkonna tööhõive kasvu. Ning kui mõne kahtlase uuringu tulemusi tõlgendatakse nii, et saab väita, nagu oleks Eesti majandus Kreeka omast kehvem, tuleb endale esitada küsimus, milliste kriteeriumite järgi see järeldus tehti. Veelgi olulisem on küsida, miks meid soovitakse seda uskuma panna.