Kommunaalkuludele pandi piir

EHKKI paaril viimasel kuul on tööpuudus Eestis jõudsalt vähenenud, pole majandussurutis kaugeltki läbi. Paljudel peredel on raske ots otsaga kokku tulla. Riik ei saa nende muredele selga keerata, vaid peab üritama neid aidata.

Üks võimalus seda teha oli panna piir kütte- ja veehindade kontrollimatule kasvule. On ju teada, et muude väljaminekute kõrval on just koduga seotud kulude suurenemine niigi raskustes peredele raske koorma selga ladunud.

PÕHJENDAMATULT kõrged kommunaalteenuste hinnad pärsivad Eesti ettevõtete konkurentsivõimet ning halvendavad makromajandusliku keskkonna taastumist.
Teiseks avaldab nimetatud teenuste põhjendamatu hinnakujundus tugevat negatiivset mõju kodutarbijatele. Statistika kohaselt on kommunaalteenuste eest võlgu olevate kodutarbijate arv tunduvalt kasvanud ja kütteperioodi kätte jõudes tõuseb see aastavahetuseks kahjuks ilmselt veelgi.
Riskirühmad on eelkõige pensionärid, lasterikkad pered, eluasemelaenu tagasimaksetega hädas olevad koduomanikud ja teised elanikkonna vähe kindlustatud grupid.

EELTOODU taustal tuleb küsida, kas pidevalt kasvavad kütte- ja veearved on tõesti paratamatus.
Tegelikult mitte. Seni käibel olnud seadused ei taganud tarbijatele monopoolsete ettevõtete hinnakujunduse eest piisavat kaitset.
Sama arvas eelmine õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis parlamendile antud ülevaates, et ühisveevärgi seadusest ei piisa, et tagada tarbijate õiguste kaitse. Ka konkurentsiamet on sel aastal tuvastanud, et kommunaalmonopolide hinnakontrolli reguleerinud seaduse mehhanismid on olnud ebapiisavad.
Näiteks Tallinna Vee ebaõiglase hinnakujunduse vastu on protestinud ka praegune õiguskantsler, vastupidisel arvamusel on selles küsimuses olnud vaid keskerakondlik-sotsiaaldemokraatlik Tallinna linnavalitsus. Samas on nimetatud ettevõtte kasumlikkus isegi Euroopa taustal pretsedenditu, ületades kolmekordselt tavapäraselt lubatud tulukuse.

JUST MONOPOLIDE ohjeldamiseks andsid Isamaa ja Res Publica Liit, Reformierakond ja rohelised riigikogu menetlusse seaduse, mis peaks sundima turul ainuvalitsevaid ettevõtteid senisest rohkem tarbijate huvidega arvestama. Praeguses olukorras on koduomanikud sisuliselt kaitsetud ja monopoolsete ettevõtete hinnakujundus sõltub paljuski firma kasumitaotlustest. See peab lõppema.
Kui konkurentsiamet või omavalitsus hakkab vee-ettevõtjate hindu kooskõlastama ning konkurentsiamet jälgib soojahindu tootmismahust sõltumata, annab see võimaluse uurida välja, kui põhjendatud on ühe või teise ettevõtte kasumlikkuse määr, ning seda vajadusel piirata.

MIDA konkreetselt selle seaduse vastuvõtmine kaasa toob? Esiteks ilmselt selle, et nii pealinnas kui mitmel pool mujal jääb ära 1. jaanuariks 2011 plaanitud hinnatõus. Paari aasta jooksul on oodata veehindade alanemist kümmekond protsenti.
Soojusenergia puhul tähendab see, et ebaefektiivse süsteemi võrgu omanik (näiteks Rakveres, Jõgeval, Raplas, Põlvas ja teisteski väikelinnades, kus katlamajas köetakse gaasiga) ei saa enam käed rüpes istuda.
Konkurentsiametil on õigus nõuda, et korraldataks konkurss, mis tooks kaasa kohalike kütuste kasutuselevõtu ning aitaks sooja hinda alandada. Sellega on võimalik saavutada soojahinna 15—20-protsendine langus. Kohtla-Järvel tekib seaduse vastuvõtmise järel võimalus hoida ära eelseisev suur hinnatõus ja kohalike kütuste osakaal suureneb ka Tallinnas.

KUIGI vahepeal näis, et vaikne vastuseis monopolide seadusele viib selle hääbumisele või muutub monopolidevastane seadus nende toetamise seaduseks, olid selle teelt eelmiseks kuuks kõik tõkked kõrvaldatud. Isamaa ja Res Publica Liit oli oma eesmärgi saavutanud: eelnõust sai 17. juunil seadus, mis on Eesti inimestele hea uudis ka keset suurt suve.