Mälu: Seal, kus musta veega jõe ääres vohas hobuoblikas

Enna-Helle Vallas hoiab käes kallist fotot, millel on jäädvustatud tema ning vennad Väino ja Hillar. Üsna pea pärast selle foto tegemist algas pikk teekond. Foto: Mikk Mihkel Vaabel / Sakala

«Ma rääkisin seda ainult üks kord oma 70. sünnipäeval pereliikmetele. Mul on palutud seda kirja panna, aga ma pole suutnud. See pilt jookseb ikka veel silme ees. Minu kõige esimesed mälestused ongi sõidu pealt, rongist. Lapsel oli muidugi tore rongiga sõita – mõelge ise, rahvast ka ju hulga. Ema hoolitses kõrges palavikus vaevleva haige vanema venna eest. Minust kaks aastat vanem vend luges kõva häälega raamatut ette. Ta oli ainult viieaastane, aga oskas lugeda küll. Ühel emal oli väike tita. Too nuttis kogu aeg ja see segas lugemist – teised ei kuulnud hästi. Tita nuttis kaua, aga siis jäi vait. Rong jäi varsti seisma, suured uksed tehti lahti. Seal oli üks mees vastas. Ema läks välja, tita süles. Minu ema ja kaks naist läksid kaasa. Nad läksid teetammist alla orgu. Org oli kaugel. Ma ei näinud hästi, mis seal tehti. Mäletan ainult seda, et nad laulsid, väga ilusasti laulsid. Siis tulid tagasi. Aga titat ei olnud enam kaasas.»

Nii kõneleb Enna-Helle Vallas, kes sündis 15. aprillil 1938 Rakveres ajalehe Virumaa Teataja majandusjuhi ja ajakirjaniku pere kolmanda lapsena. Ka tema pere oli üks nendest 10 000, kes 73 aastat tagasi, 14. juunil 1941 Siberisse küüditati. Täisealised mehed lahutati perekondadest, enamik neist hukkus vangilaagrites. Naistest ja lastest, kes asumisele saadeti, jäid ellu umbes pooled.

Vestleme Enna-Helle Vallasega Karksi-Nuias. Seal, kus on tema kodu. Ilm on pilvine, kuid otsustame siiski juttu ajada lageda taeva all kultuurikeskuse ees kahe tantsiva puust mulgi vahel. Ka tema elu on olnud tihedalt tantsuga seotud. Võib-olla sellepärast see koht talle meeldibki.