Maakonna suurima töötajate arvuga ettevõtte, aktsiaseltsi Viljandi Aken ja Uks juhtide pikaajaline siht viia firma aastakäive üle miljardi krooni piiri jäi vormiliselt täitmata, sest Eesti kroon kadus käibelt. Sisulises mõttes astuti üle maagilise joone mullu, mil grupi käive oli 64 miljonit eurot.
Ajal, mil Viljandimaa majandust puudutavates debattides kipub peale jääma nurin piirkonna tühjaksjooksmise ja pädeva tööjõu nappuse üle, on akna- ja uksetehase juhatuse esimees Rain Hüva tulvil perspektiivitunnet. Muu hulgas ennustab ta siinsete palkade peatset jõudmist sellise tasemeni, mis muudab Soomes lihtsama töö peal käimise mõttetuks.
Rain Hüva, teie juhitava ettevõtte majandustulemused kinnitavad, et tööstusettevõttel on võimalik Viljandimaal edukalt hakkama saada ja jõudsalt kasvada. Kuidas te ise siinse piirkonna elujõudu hindate?
Sõltub, millega võrrelda. Hea-halb on minu meelest mage skaala. Kui sa siin iga päev elad ja toimetad, siis oled kohalike oludega harjunud ning need ei ole halvad ega head, vaid tavapärased. Samas, kui ma vaatasin Viljandi majanduskonverentsil töötukassa juhatuse esimehe Meelis Paaveli ettekandes sisaldunud fakte, mis kõrvutasid meie maakonda teistega, jäi mulje, et Viljandis peaks olema üsna hea elada: tööpuudus on väike.
Aga jah, sellest üksi on vähe, kui ma ütlen pealiskaudselt, et siin on hea elada. Tuleks minna paari kihi võrra sügavamale ja rääkida konkreetsematest asjadest.
Olgu, räägime konkreetsemalt. Kas laieneval tööstusettevõttel on siit võtta piisavalt tööjõudu?
Esimene eeldus on see, et siin peab olema inimesi. Ja neid on endiselt. Küll aga on tekkinud vajadus kõnetada neid teistmoodi kui varem. Selleks, et neid enda juurde rääkida, on vaja rohkem pingutada.
Mis täpsemalt on värbamispoliitikas muutunud? Kuidas te kõnetasite tööletulijaid kümme aastat tagasi ja kuidas teete seda praegu?
Kümme aastat tagasi otsiti valmis töötajaid. Kui sobiv inimene leiti, neelati ta alla ja ega teda enam eriti edasi arendatud. Talle ei räägitud ettevõtte laiematest sihtidest ega sellistest pisut raskemini mõõdetavatest eesmärkidest, nagu efektiivsus. Lihtsalt võeti inimene tööle, öeldi, et nüüd tõstad kaste siit sinna, ja oligi kogu lugu. Praegusel ajal peab tulemuse saavutamiseks inimesi rohkem kaasama. Tähtis on, et nad tahaksid oma tööd teha, mitte ei tunneks, et on selleks sunnitud.
Palgad on küll väikesed, aga siiski jõudnud sellisele tasemele, et võimaldavad enam-vähem normaalselt elus hakkama saada. Inimestel pole enam karjuvat vajadust töökohta vahetada. Võime muidugi rääkida, et nende koduse teleka ekraani läbimõõt võiks olla suurem, aga see pole elus esmatähtis.
Niisuguses keskkonnas töökohta otsides ei vaadata enam ainult rahanumbrit.
Kas ma saan õigesti aru, et kui inimesele pakutakse teises ettevõttes veidi suuremat palka, aga samal ajal on tal praeguses kohas töökeskkond meelepärane ja läbisaamine kolleegidega hea, siis ta ei pruugigi ummisjalu ära minna?
Jah. Pehmed väärtused võivad pisut väiksemat palka kompenseerida.
See kõik tähendab, et ettevõtja peab kõigepealt ise lahti mõtlema, miks ta ühe või teise inimese palkab. Järgmiseks peab ta need mõtted töötajateni viima. Tähtis on anda kindlustunnet ja vaadet ettepoole.
Võib-olla on see just teie ettevõtte arengustaadium. Kaldun arvama, et väiksemate ja vähem edukate firmade juhid veel nii ei mõtle.
Ma siiski arvan, et tegemist on laiema ühiskondliku muutusega. Teistmoodi kõnetamine tähendab ettevõtjale suuremaid kulusid, seega peab tal selleks olema vältimatu vajadus. Inimesed on saanud teadlikumaks ja nende vaated on muutunud. Sellega tuleb kaasas käia.
Eelmisel nädalal Viljandi majanduskonverentsil tehtud ettekandes ütlesite, et meie maakonnas ei ole tööjõupuudust – lihtsalt inimesed tuleb üles leida. Samas linnapea Ando Kiviberg nentis mõni minut varem, et firmaomanikud on käinud talle kurtmas, kuidas lähikonnas ei jätku enam tööjõudu. Siin on vastuolu.
Siin on kolm eri teemat, mis pannakse ühte patta. Esiteks: kas inimesi on või ei ole? Öelda lihtsalt, et ei ole, on minu meelest pisut loosunglik vabandus. Tegelikult on nad olemas, ärme poeme selle taha. Niisiis langeb kolmest üks kohe ära.
Teiseks: kvalifikatsiooniprobleemid. Need on lahendatavad koolitustega. Ettevõtja peab soodustama inimeste õppimist, kas ise koolitades, teenust tellides või kuidagi kolmandat moodi.
Kolmandaks: tööjõu hind. Kui me hakkame lähemalt uurima, mis on tööjõunappuse jutu taga, siis selgub, et eeskätt soov odavat tööjõudu sisse tuua – seda ei juleta lihtsalt otse välja öelda. Mina käsitlen tööjõu hinda ärimudeli stressitestina: kui sa oled teinud endale ärimudeli, mis põhineb madalatel palkadel, ja sul ei ole ühel hetkel piisavalt töökäsi võtta, siis oled teinud vale ärilise otsuse.
Samas ettekandes ütlesite, et Aknal ja Uksel pole häbi teistest Viljandimaa ettevõtetest töötajaid üle osta.
Aritmeetilises mõttes valitseb siin plussi ja miinuse tasakaal. Ka meilt ostetakse üle. See on loomulik ringlus. Aga jah, ma ei pea millekski kummaliseks seda, kui ettevõtted ütlevad ausalt, et nad kohalike inimeste pärast konkureerivad. Seda ei saa pahaks panna.
Mina esindan eelkõige meie ettevõtet, pean sotsiaalse taluvuse ja kehtivate reeglite piires selle ettevõtte eesmärke teenima. Selles kontekstis võime inimesi teistelt üle võtta küll. Oleme valmis oma töökohti vajaduse korral ümber disainima nii, et inimesed saaksid ja tahaksid meie juurde tulla. Näiteks kui meil hakkab sihtturu keele põhiselt tegutseva klienditeenindaja töömaht ületama tema võimete piiri, ei pruugi me otsida talle juurde teist täpselt samade oskustega inimest, vaid võime talle palgata assistendi, kes saaks enda kanda võtta selliseid ülesandeid, mis ei eelda selle võõrkeele valdamist. Ta võib näiteks andmeid sisestada.
Teie väljaütlemistest on jäänud kõlama mõte, et Viljandimaal pole häda midagi. Ometi kipub avalikus inforuumis domineerima hala selle üle, kuidas maakond jookseb normaalsetest töötegijatest tühjaks ja kuidas siin pole arenguperspektiivi. Miks?
Käisin hiljuti tütrega Bulgaarias rahvatantsufestivalil. Pärast seda leian, et kõik need, kes tikuvad rääkima, kuidas Eestis on paha elada, tuleks teraapia korras mõneks ajaks sinna saata. Kui nad tagasi tulevad, peaks neilt küsima, kas nad tahaksid sinna püsivalt elama minna või siiski mitte.
Bulgaariasse muidugi mitte. Küll aga Soome.
Ma arvan, et Eesti palgatase jõuab paari-kolme aasta pärast sinnamaani, et rahaliselt ei tasu enam ka Soome minna. Oluline on kulu ja tulu vahe. Umbes 1000-eurone netopalk on see piir, kustmaalt ei ole enam mõtet ära minna. Tuleb arvestada, et paljud Soomes tööl käivad inimesed elavad seal nagu parvepoisid: võtavad kodust konservid kaasa ja jagavad mitme inimesega ühte korterit. Nad on pikalt perest eemal. Nii pole midagi imestada, kui mõned sõna otseses mõttes pingutavad vahepeal kodus käies selle nimel, et kõik teenitu jälle maha juua.
1000 eurot peo peale näib suuremale osale Viljandimaal töötavatest inimestest esialgu vist siiski püüdmatu unistusena.
Võib tunduda küll, aga kui me vaatame näiteks viie aasta jagu tagasi, leiame kindlasti asju, mis toona tundusid sama võimatuna, kuid nüüd on olemas. Areng on selgelt sinnapoole ja ma arvan küll, et näiteks meie ettevõttes kasvab keskmine palk maakonna keskmisest kiiremini.
Siit on paslik jutuots lõpetuseks viia Viljandi Akna ja Ukse tulevikuplaanidele. Kuulda on olnud, et ainuüksi sel aastal olete palganud juurde ligi 80 inimest. See kõlab Viljandi kontekstis suurejooneliselt.
Mõnes mõttes on see siiski märk mahamagamisest. Me ei suutnud tehnoloogiat arendades kasvu hallata, vaid pidime inimesi juurde võtma. Tootmismahu tõus on olnud kõva ja me oleme sellele vastanud inimtööjõu hulga kasvatamisega. Juhtkonda see väga ei kaunista, aga veel vähem kaunistaks see, kui me jätaksime turu nõudlusele vastamata.
Meie eesmärk ei ole töötajaskonna mahtu kasvatada. Tahaksime suuremat käivet teha enam-vähem sellesama inimeste hulgaga, mis meil on.
Kui suur võiks teie grupi käive olla näiteks viie aasta pärast?
Vähem kui kahekordistamine oleks ilmselgelt lati alt läbijooksmine. Kui suuri lollusi ei tee, siis 100 miljoni juures võiks see ikka olla.
Viljandimaa ettevõtjad söandavad harva nii julgeid eesmärke avalikult välja öelda. Näib, et hirm kõrbeda on suur.
Minu arvates on põhjus selles, et enamik ettevõtjaid vaatab firmast turu poole. Aga kui vaadata teistpidi, paistavad asjad teistsugusena. Eks ka meile ole 60-miljoniline käive väga suur, aga kui vaadata turgu, kus me tegutseme, siis selles kontekstis on see väga väike. Kõik sõltub vaatepunktist. Turu potentsiaali mõttes poleks ka 100 miljonit märkimisväärne summa.
KONVERENTS
Intervjuu Rain Hüvaga on ajendatud eelmisel nädalal pärimusmuusika aidas peetud kolmandast Viljandi majanduskonverentsist, mis käsitles tööjõu teemasid.
• Rain Hüva tutvustas sellel suure ettevõtte juhi vaadet siinses majanduses viimasel ajal asetleidnud arengutele. Muu hulgas avaldas ta arvamust, et teotahtelistel ja targalt toimivatel ettevõtjatel on Viljandimaal endiselt kõik eeldused edu saavutada. Lisaks rõhutas ta, et riik ei tohiks ülearu sekkuda tööandja ja töötaja vahelistesse suhetesse.
• Rain Hüva kõrval esinesid ettekandega töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel, riigikogu liige Juhan Parts, osaühingu IITEE juhataja Maido Janke ja tööandjate keskliidu juhataja Toomas Tamsar.
Allikas: Sakala