MÄRTSIS JÕUDSID pinged Ukrainale kuuluvas Krimmis haripunkti ja see vähendas turvatunnet ka Eestis: reaalseks muutus oht, et Venemaa pöörab pilgu meile. Osa Eesti mehi reageeris sellele Kaitseliitu astumisega, päris paljud aga ei häbene värisemist varjata.
Mul on tulnud mitme inimesega vaielda agressorile vastupanemise mõttekuse üle. Levinud on seisukoht, et meist pole võimalikule kallaletungijale vastast ja seega pole mõtet isegi oma kaitseväge pidada. Sõjavastasus on Eesti ühiskonnas juured sügavale ajanud, alates sellest, et meie välismissioone peetakse mõttetuks, kuni veendumuseni, et NATO ei hakka nagunii meie pärast Venemaaga sõdima.