Kuidas muusikud äri üritasid ajada

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ants Johanson
Ants Johanson Foto: Priit Mürk/Postimees

(Artikkel on ajendatud 30. mai Sakalas ilmunud artiklist «Opositsionäär kardab, et muusikud võivad varastada Kirsimäe aida» ja kirjutatud mittetulundusühingu Eesti Pärimusmuusika Keskus asutanud inimeste nimel.)

KUI KÕIK NÜÜD algusest peale ilusasti ära rääkida, siis... Veerandsajand tagasi hakati kultuurikolledžis rahvamuusikat õpetama. Meie toonaste üliõpilaste ja õppejõudude kirglikud sõnavõtud rääkisid juurtest, muusikalisest emakeelest, regilaulu võlust, isiksuse tagasitoomisest rahvamuusikasse ning unistusest kuulda teistmoodi bände rahvamuusikat mängimas ja meie muusikuid välismaal mängimas.

Andsime endale muidugi aru, et päriselt ikka pilliga peret ei toida. Nii kogunesime regulaarselt ööhämaruses kolledži ühiselamutuppa – saabudes ühekaupa, et mitte kooli ja linna otsustajates, aga ka võimalikes konkurentides kahtlusi äratada – ja pidasime sootuks asisemaid plaane. Põhiliselt arutasime, kuidas hästi rikkaks saada. Äkki hakata pillide piinamise ja kontsertide andmise asemel näiteks hoopis mahlakontsentraate sisse tooma? Või deodorante.

Tagasi üles