Mees, kes on uinutanud terve linnatäie inimesi

Ruuben Rahumets tutvustab süsteemi, mille järgi ta kogu oma elutöö üles on märkinud. Foto: Marko Saarm / Sakala

73-aastane Viljandi haigla anestesioloog Ruuben Rahumets on oma 40 tööaasta jooksul rohkem kui 20 000 korda inimesi narkoosi alla pannud. Kogenud arst on kõik need korrad endale märkmikesse üles tähendanud.

Alates 1973. aastast, kui Rahumets Viljandisse tööle suunati, on ta iga aasta kohta ametipäevikut pidanud ja kõikide enda tehtud narkooside juhtumid detailselt kirja pannud: diagnoos, narkoosi meetod, inimese nimi, kellaaeg.

1983. aastast saadik kannab ta andmeid ka üldraamatusse, kuhu märgib ainult diagnoosi ja arvu, kui tihti seda tema töös on ette tulnud. Iga elu jooksul antud narkoos on raamatus tähistatud ühe kriipsuga. «Mind huvitab, kui palju on üks tohter üldse võimeline oma elu jooksul narkoose tegema,» ütleb ta.

Kohtume Rahumetsaga tema koduaias ja joome värsketest marjadest pressitud morssi. Ta räägib väga vaikselt, natuke kähinal, ent rutakalt. Tema mõte jookseb kiiremini, kui kõne seda väljendada jõuab. Ühel hetkel kaob ta saladuslikult, ilma ühegi selgituseta tuppa, ja naaseb, käes kolm jäätist: mulle, fotograafile ja endale.

Laual on inimesed teistsugused

«Mustlas käis jalgpallimäng ja üks lõi teisele küünarnukiga maksa piirkonda. Ta toodi meile, tundis end halvasti, tal oli juba tekkinud verevalum, mis lõhkes. Panime ta narkoosi alla ja see õmmeldi kinni, haige paranes ja läks koju,» meenutab doktor Ruuben Rahumets üht juhtumit oma märkmikku sirvides.

Maksarebendite puhul on ta teinud kolmteist narkoosi, mao lõhkemise korral 69 ja pimesoolelõikuste jaoks 285 narkoosi. Märkmetest leiab sadu diagnoose.

Kui tohter oli kandnud eelmise tööaasta andmed üldraamatusse, loendas ta kokku 20 974 elu jooksul tehtud narkoosi. Seda on rohkem kui Viljandi linnas elanikke. Tõenäoliselt on suur hulk Sakala lugejaid selle mehe tegevuse tulemusena teadvuse kaotanud ja selle eest vaikimisi tänulik olnud, sest Rahumets ei ole kordagi  patsientidelt negatiivset vastukaja saanud.

Osale patsientidele on Rahumets ka korduvalt narkoosi teinud. «Nemad tunnevad minu ära, mina neid ei mäleta. Laual on inimesed pikali, kuidagi teistsugused kui eraelus,» selgitab ta.

Rahumets lehitseb 1978. aasta märkmeid: avarii käigus murdunud sääreluu kell üheksa õhtul, sapipõis pühapäeval kell üksteist hilisõhtul, emakaväline rasedus, eesnäärmelõikus, reieluumurd ja nii edasi. Mõnel päeval seitse narkoosi, teisel vaid paar tükki. Ühe ööpäeva jooksul on Rahumets kõige rohkem teinud neliteist narkoosi. «Kui inimene teab, millisel aastal talle tehti narkoosi, siis ma saan järele vaadata, kas seda tegin mina või mitte.»

Teeme Sakala fotograafi Marko Saarmi näitel proovi. 2005. aastal jalgpalli mängides õnnestus tal õlg liigesest välja nihestada. Ta sai narkoosi Viljandi haiglas. «Mäletan, et talvine aeg oli, pidi olema kas jaanuar, veebruar või märts,» meenutab Marko. Paraku anestesioloog päevikust Marko juhtumit ei leidnud. Järelikult pidi narkoosi tegema naisterahvas, sest Ruuben Rahumetsa kõrval teeb anestesioloogi tööd Viljandis viis naist.

Kui Rahumets 1973. aastal Viljandisse tuli, oli ta siin aga ainus oma ala spetsialist. «Siis tehti narkoosi veel eetriga, nüüd on see kadunud ja kasutatakse sevofluraani,» nendib Rahumets. Tegelikult ei tahtnudki ta üldse anestesioloogiks saada, igatses hoopis traumatoloogi ametit, ent tollal ta lihtsalt määrati kohale. «Öeldi, et ei, Rahumets, sa hakkad anestesioloogiks ja kõik.»

Viimasel ajal hõlmab Ruuben Rahumetsa tööst suure osa stomatoloogia valdkond: lapsed ja hambaravi. Selle tarbeks on ta elu jooksul pidanud tegema 739 narkoosi. «Kui nelja-aastasel lapsel on vaja plombeerida neli hammast, siis on vaja ta magama panna. Ta ei lase ju muidu, ei hoia suudki lahti,» selgitab ta.

Enne hammaste eemaldamist on Rahumets teinud inimestele narkoosi 1284 korral. Üle ühe või kahe hamba ainuüksi lokaalset tuimastust kasutades tema sõnul välja ei tõmmata. «Üks selline juhus on mul ette tulnud, kui oli vaja 32 hammast korraga välja tõmmata. Pärast teist sünnitust läksid emal hambad käest ära, kuigi ta oli noor inimene. Kõik juured oli vaja välja tõmmata ja proteesid panna,» meenutab Rahumets veel üht kriipsu oma märkmikus.

Narkoos on nagu viinavõtmine

Ruuben Rahumets lükkab ümber kuulujutud, nagu lühendaks narkoos eluiga. «See on nagu viinavõtmine,» ütleb ta ning lisab et paar-kolm narkoosi elu jooksul ei tee kellelegi liiga. «On küll haigeid, kes küsivad, kas ta ikka üles ka ärkab. Natuke paneb kohkuma selline asi. Keegi pole laua peale jäänud, miks siis tema peaks jääma,» muheleb anestesioloog.

Samuti ei ole ta kunagi kuulnud juhtumist, et keegi oleks narkoosi ajal teadvusele tulnud ja valu tundnud. «Ajakirjanduses räägitakse, et inimene oli üleval, samal ajal kui teda lõigati, aga see ei ole võimalik. Vererõhk tõuseks ja süda hakkaks kiiresti puperdama, seda oleks kohe näha, kui inimene teadvusele tuleks, tal oleks ju valus.»  

Praegu on see kõik monitoridelt jälgitav, Vene ajal aga monitore veel polnud. «Siis me vaatasime, kas pupill on lai või kitsas. Kui pupill on kitsas, siis haige magab. Aga kui pupill on lai ja silm särab, siis peab anesteetikumi juurde panema. Kui pupill on lai ja silm tuhm, on haige surnud.»

Ja lõpuks tõsiasi, mida võiski ju oletada: rohkem kui 20 000 inimest uinutanud Ruuben Rahumetsa pole ise elus veel kordagi narkoosi alla pandud. «Aga ega ma ei kardaks,» kinnitab ta. Anestesioloogina kavatseb ta tegutseda nii kaua, kuni tervist jätkub.