Ainukesed tõesed sõnad, mida Venemaa on Soome tungimise kohta avaldanud, on geograafilised nimed. Sellise hinnangu on andnud Mark Solonin uues, eesti keeles ilmunud raamatus «25. juuni 1941: rumalus või agressioon?».
Arvustus: Sõja sünni tagamaad Soome näite põhjal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teos on kirjutatud seni kõigi Teist maailmasõda käsitleda püüdnud autorite vaatevinklist erinevalt. Võib isegi öelda, et seni kirjutanud ajaloolased ei ole ulatunud — Vene omad ei ole tahtnudki ulatuda — asja tuumani. Solonini käsitlus on nagu päikesetõus, mis laseb aimata sisukat algavat päeva.
Raamatus on põhjalikult analüüsitud kommunismi ja Hitleri natsionaalsotsialismi olemust ning agressiivsust. Sellist autori hinnangut tahaks leida ka kooli ajalooõpikutest. Isegi Lauri Vahtre ja Mart Laari gümnaasiumiõpik, mis on seni ainuke asjalik, kannatab kergelt analüüsivaeguse käes. Solonin on lugeja lausa pealkirjas mõtet otsima utsitanud: kas rumalus või agressioon? Ei tohi karta hinnangut anda. Aga hinnang peab tõele vastama.
Nendele ajaloolistele suhetele, mille üks riik on teise suhtes jõuga kehtima pannud, tuleks anda õige nimetus, näiteks vallutamine või allutamine. Tuleks jätta korrutamine, et unustataks minevik ja tegeldaks tulevikuga. See teeb miljonitele kannatanutele haiget ja hoiab söed hõõgvel. Nii ei tule tuleviku ehitamisest head. Teine maailmasõda peaks olema veenev tõend, et demokraatiat ei saa ellu viia lahus südametunnistusest ehk eetikast, moraalist või sündsustundest.
Raamatut lugedes tekib isegi kerge hirm, et see võib äkki haihtuda, sest kuidas küll on Vene riigis lubatud äkki tõel tõusma hakata. Aga ei jää muud üle kui loota, et demokraatia ajab võrseid Venemaalgi.
Mark Solonini teos hoiatab meid ajaloolise valetamise eest. Veelgi täpsemalt öeldes nopib see välja sündmused, lepingud ning teod, mis viisid suure sõjani. Autor on keskendunud Soome Vabariigi saatusele. Soome oli kui Euroopa mudel, kus olid esindatud nii rahvavõimu kui uued utoopilised ideed.
Eriti hinnatavaks muudab teose see, et esimest korda saab avalikkus teada seni saladuses hoitud Vene agressiooni kuritegudest ja kahjudest Soomes.
Raamatust näeme, mida kujutab endast Vene teadus. Viimane aeg on selle valguses hoiatada neid Eesti teadlasi, kes kasutavad Vene arhiive. Näiteks Magnus Ilmjärv on väga resoluutselt asunud president Konstantin Pätsi sealsete andmetega hammustama.
Kahjuks ei valeta ainult Vene arhiivid. Alles riburada avanenud Suurbritannia ja president Franklin Delano Roosevelti arhiividestki selgub tollane kahepalgelisus Staliniga suheldes.
Nende teadmiste valguses tuleks ometi Nürnbergi sõjakurjategijate rida üle vaadata ning ausse tõsta tollase Rahvaste Liidu kehtestatud hinnang Venemaale kui agressorist kallaletungijale, et vabastada Soome sõjakurjategija nimest. Poola, Soome ja teised Stalini-Hitleri paktiga jagatud väikeriigid peaksid saama vähemalt mälestussamba kuhugi Euroopa Liidu keskkohta korvamatu kahju eest, mille Teise maailmasõja sepitsejad, isekad riigijuhid meile kaela tõid. Isekus võrdub siin rumalusega.
Viimasel ajal on ilmunud teisigi häid raamatuid, näiteks Laurence Reesi «Teine maailmasõda suletud uste taga» ja muidugi Seppo Zetterbergi «Eesti ajalugu». Nagu Solonin, on ka need autorid toonud päevavalgele harivaid fakte, mis aitavad infomüras inimestel tõde leida. Vähemalt hinge kosutab, et tõde tõuseb ja vale vaob.