Kolme Viljandi kooli õpilased arutlesid möödunud õppeaastal tundides, mis on armastus ning kuidas võiksid neid elus edasi aidata rahulikkus ja sallivus.
Lapsed õppisid kooliaastal tundma üheksat voorust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist oli Viljandimaa nõustamis- ja õpiabikeskuse Vasem-Parem projektiga «Minu üheksa voorust», mille elluviimist toetasid hasartmängumaksu nõukogu ja sihtasutus Britannia.
Ettevõtmises osales kolm Viljandimaa kooli. Maagümnaasiumist olid kaasatud õpetajad Liivi Ilves ja Kaina Mälgand, Viiratsi algkoolist Ülle Laam ja Leili Kobin ning Tarvastu gümnaasiumist Evi Vilu ja Viive Talur.
Pedagoogid viisid üldinimlike vooruste ja väärtustega kurssi kuus klassitäit lapsi. Kõige rohkem said projekti käigus teadmisi kolmanda klassi õpilased, kuid osa õpetajaid kasutas õppematerjali ka vanemates ja nooremates klassides ning individuaalselt.
Täiskasvanuid endid juhendas selles töös õppe- ja nõustamiskeskuse Vasem-Parem lastepsühholoog Merike Kuivits, kes oli kasutatud materjali koostanud.
Projekti lõpetanud ümarlaual rääkisid oma kogemusest nii õpetajad kui lapsevanemad.
«Kõik õpetajad kinnitasid, et lastes toimus tuntav muutus,» rõõmustas projektijuht.
Algus ulatub kümne aasta taha
Merike Kuivitsa selgitust mööda eelnes kõnealusele projektile pikk lugu.
See algas kümme aastat tagasi, kui ta kooliõpetajana oli hädas ühe väga rahutu ja agressiivse klassiga ning püüdis leida võimalusi, kuidas laste käitumist parandada.
«Ühel hetkel sattus minu kätte väga huvitav materjal, mis rääkis voorustest,» kõneles projektijuht. «See oli Bahá`i koguduse lapsevanematele mõeldud «Vooruste teejuht». Raamatu läbiv mõte oli see, et kõik lapsed soovivad tegelikult olla head, kuid nad ei oska sageli käituda, sest keegi pole neile õpetanud, kuidas ära tunda enda sees peituvaid häid omadusi.»
Sellest materjalist inspiratsiooni ammutades mõtleski Merike Kuivits välja aasta läbi kestva programmi. Igal nädalal andis ta oma klassis ühe voorustest kõneleva tunni.
Et lapsed kuuleksid vajalikke õpetussõnu ka mehe käest, kaasas pedagoog oma ettevõtmisse tolleaegse Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu.
«Rääkisime õpilastega näiteks sellest, mis on ausus, sallivus ja armastus. Nende vestluste ilmestamiseks mõtlesin välja rollimänge ja joonistusharjutusi. Otsisin juurde ka palju õpetlikke lugusid, mis neid omadusi hästi kirjeldasid,» jutustas Kuivits.
«Tegime aasta otsa tugevat tööd ning kevadeks oligi toimunud muutus — täpselt nagu muinasjutus!» kirjeldas ta. «Klass oli nagu ümber vahetatud ja seda nägid kõik, nii lapsevanemad, kooli juhtkond kui õpetaja Jaan Tammsalu.»
Need lapsed lõpetasid aasta tagasi gümnaasiumi ning sügisel õnnestus Merike Kuivitsal nendega uuesti kohtuda.
«Oli väga rõõmustav kuulda, et nad mäletavad asju, mida nendes tundides õppisime ja tegime, eriti mõnda lugu või rollimängu. See andis mulle hea impulsi uut projekti alustada,» jutustas ta.
Õpetajad andsid teadmisi edasi
Merike Kuivits tunnistas, et oli juba ammu otsinud võimalust kunagi kokku pandud materjali uuesti kasutada. Aja jooksul oli ta seda värskete ideedega täiendanud ning paremini vormistanud.
Sügisel avaneski tal võimalus hakata Viljandimaa nõustamis- ja õpiabikeskuses asjast huvitatud õpetajaid juhendama.
«Mina töötasin õpetajatega ja nemad tegid järjepidevat tööd oma klassides. Kaasatud olid ka lapsevanemad, kellega õpilased pidid kodus töölehtede põhjal vooruste üle arutlema.»
Aasta jooksul võtsid klassid läbi üheksa teemat ehk voorust.
Lastepsühholoog nentis, et Eestis valitseb nii laste kui täiskasvanute väärtustes praegu suur segadus. «Muret tekitavat on palju, sest ühiskonnas avaldavad suurt mõju asjade maailma ja massimeedia pealesurutud väärtused,» nentis ta. «Samas on lastel suur nälg positiivse enesetunnetuse ja seda selgitava info järele.»
See on põhjus, miks Merike Kuivits soovib sügisel projekti jätkata. Õpetajaid, keda oma ettevõtmisse kaasata, pole ta veel välja valinud.
«Kõige tähtsam tingimus on see, et õpetajad peavad ise tahtma seda tööd teha,» lausus ta. «Kindlasti on see pedagoogile lisatöö, kuid annab samas võimaluse lapsi paremini tundma õppida ning jagada nendega suurt rõõmu, mida muutused kaasa toovad.»