Eugen Veges: Vanavanema seisus tuleb taas ausse tõsta

Eugen Veges Foto: Erakogu

ELUSLOODUS on maailma suuremaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat mitukümmend tuhat liiki.

Loodus kulgeb sünergias ja iga liik sõltub teistest. Hoolimata elusorganismide arvukusest ja mitmekesisusest, on neil üks sarnasus: nad kõik elavad järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel tähendab see ka järglaste kaitsmist, toitmist ja õpetamist, ühesõnaga kõike, mida on vaja elujõulise isendi üleskasvatamiseks.

Kolme lapse isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Lohutust leian lastelastes.
Ühena vähestest saan tunda uhkust selle üle, et olen kogenud kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist.

PAAR aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin aga ühiskonnaredelil astme võrra madalamale — jõudsin vanaisa staatusesse. See tõi kaasa kaks tundmust: rõõmu lastelastest ja kurbuse teisejärguliste hulka kuulumise pärast.

Ühiskonnas levinud hinnangute järgi pole ju tegemist edu, vaid allakäiguga. Vanavanema rolli meil paraku ei väärtustata. Lisaks sellele, et vanemas eas on raske töökohta leida, pole ka lihtsat võimalust lastelastele pühenduda.

Mul on väljateenitud pensionini jäänud kümmekond aastat. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi palju ei vaja. Ühiskonna praeguste reeglite järgi ei paista pisipõnnidelgi vanavanemate tarmukust ega hellust tarvis olevat.

OLIN selliseid tendentse justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatu tundus. Kunagine ettevõtlikkus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli, mis pakub vaimustavaid elamusi.

Kahjutundega mõtlen nendele eakaaslastele, kes on lasknud ennast helgema tuleviku lubadustega eksitada ja kel see võimalus puudub.

Tänaval liikudes vanu sõiduautosid silmates muutun nukraks. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonna väärtushinnangute pärast, sest meie seas pole kohta elukogenud inimeste tarmukusel ega tarkusel. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, on mõistetamatu.

Pereväärtused tuleb ümber hinnata ja vanavanemate staatus ühiskonnas taastada.