Eiki Nestor: Eestit aitab edukas sotsiaalpoliitika

Eiki Nestor.

FOTO: .

KAS mäletate anekdooti eestlasest, kes loomaaias elevanti vaatas? Nimelt pidi meil seejuures olema vaid üks mure: mine sa tea, mis mulje me elevandile endast jätame.

See lugu meenus mulle mõni aeg tagasi, kui sai avalikuks maailma majanduslikult arenenud riikide ühenduse raport Eesti kohta. Hinnang Eesti sotsiaalpoliitikale on seal toodud võrdluses ühenduse riikidega ja lühidalt kokkuvõetav nõnda: me kulutame sotsiaalpoliitikale siin toodetud rikkusest liiga vähe ning seda piskutki ei kasuta kõige mõistlikumal moel.

VALITSUS leidis sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu läbi, et «elevandi arvamust eestlasest tuleb uurida». Selle loo autoril tuli paljudele küsijatele selgitada, miks maailma arenenud riikide ühenduse ettepanekud ja mitu sotsiaaldemokraatide eelnõu vaat et sõna-sõnalt kokku langevad.

Kokkulangevus ei ole juhuslik, sest oleme veendunud, et kui ühiskond inimestesse ei panusta, siis ta rikkaks ei saa. Hea küll, ehk paar tegelast saavadki, aga mis on ülejäänutel sellest kasu?

Eestis näib suur osa inimesi uskuvat peaminister Andrus Ansipi väidet, et enne tuleb igal juhul rikkaks saada, alles siis on, mida jagada. Teine, peaaegu sama suur osa rahvast toetab Savisaart, kes lubab jagada ka seda rikkust, mida kunagi ei toodeta. Kas pakutavat tegelikult vaja läheb, on seejuures ebaoluline. Peaasi, et näiliselt tasuta.

ARENENUD majandusega riigid lähtuvad tõsiasjast, et toodetud rikkus peab jõudma inimesteni ja kui ta nendeni ei jõua, tekib stagnatsioon.

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon (OECD) ütleb oma raportis, et Eestis on teenistuskohata jäädes töötuskindlustusest abi saavate inimeste ring ülearu piiratud ja toetus, mida riik töötutele maksab, liiga väike.

Väga õige! Paljud majanduslanguse ajal kaduma läinud töökohad ei tule kahjuks kunagi tagasi. Ehk teisisõnu neil töötanud inimestel pole oma oskuste ja teadmistega midagi peale hakata ning nad on sunnitud selgeks õppima uue ameti.

Töötult ilma talle elementaarse toimetuleku kindlustamiseta uue ameti õppimist loota oleks lihtsameelne. Tühja kõhuga ta seda ei tee. Arenenud riigid vaatavadki töötutele tehtavaid kulutusi kui tulevikku suunatud ning tööjõu uute oskuste ja teadmiste omandamiseks vajalikku investeeringut.

EESTIS tuleks seetõttu teha vähemalt kolm sammu.
Lisaks koondatutele ja tähtajalise töö lõppemise tõttu tööta jäänutele peaksid töötuskindlustusest abi saama ka need, kes sunnitakse töölt lahkuma muude paragrahvide alusel. Kuna seadusega ette nähtud koondamishüvitised vähenesid, peaksid töötuskindlustusest saadavad hüvitised suurenema. Esialgu peaks inimene saama 70 ja hiljem 50 protsenti varasemast palgast. Neile töötutele, kes pole jõudnud töötuskindlustusse raha koguda, võiks riik maksta poole alampalga suurust töötu abiraha.

Töötukassas on selleks raha olemas ja riigieelarvest makstava abiraha suurendamine ei ole samuti probleem, kui töötuskindlustest abi saavate inimeste arv kasvab. Tähtis on lõppude lõpuks aru saada, et kui me täna töötute huvides ei kuluta, pole homme tööjõudu kuskilt võtta. Ka praegu sotsiaalsete töökohtade abil tööturu tarvis päästetud saavad ja võivad teha palju sisukamat ja paremat toimetulekut võimaldavat tööd.

TEINE OECD tähelepanek meie sotsiaalsüsteemi kohta on samuti õige: isegi oma väheseid sotsiaalpoliitikale kulutatavaid vahendeid ei kasuta Eesti kõige mõistlikumal moel. Küsimus on ühemõtteliselt vanemahüvitise laes.

OECD ei ole lapsevanemate või mõne Eesti erakonna vaenlane, vaid lähtub selgest loogikast, et igal sotsiaalpoliitikale eraldatud kroonil peab olema eesmärk. Vanemahüvitise mõte on vältida olukorda, et sissetuleku suure languse tõttu pere lapsi ei saa või lükkab nende saamise edasi. Kui vanemahüvitise lagi oleks meil näiteks kaks Eesti keskmist palka ehk 24 000 krooni, kas siis tõesti langeks elatustase neis peredes nii palju, et juurdekasv jääks ära?

Ülempiiri langetades kokkuhoitud miljonid võiksid minna neile, kellel on raske lapsi kasvatada, ehk lastetoetuste tõstmise teel rohkem abi vajavatele peredele.

Arenenud riigid oskavad probleemidele läheneda sisuliselt. Ka meil oleks aeg selleni jõuda.

Tagasi üles