Urbanistliku jahimehe argipäev

Liha säriseb grillrestil ja näljased suud ootavad. Ebakindlusega maadleval abikokal tagasiteed ei ole. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kui ürgajal jooksid lampjalgadega habemikud odaga vehkides mammutite järel, siis tänapäeva perekonnapea jahiretk viib supermarketi lihaleti juurde, kust ta siis käigu pealt mõne vaakumisse imetud käntsaka ostukorvi lennutab.

Igat meest muidugi loomaga silm silma vastu lasta ei saagi. Mõni kukub kohe igast asendist Instagrami pilte klõpsima, mõni seob aga elukale lehvi kaela ja hakkab teda hellitavalt Benjaminiks kutsuma. Palju on ka selliseid, kellele relvaloa andmine oleks juba omaette kuritegu.

Samas liha me ju armastame. Ning nõnda palju geneetilist mälu peaks igas X- ja Y-kromosoome kandvas mõtlevas isendis olema, et pere toitmise protsessis pisut rohkem kaasa lüüa kui steigile ketšupit löristada. Tõestagu järgnev seiklus, et see polegi nii ulmeline.