Šaakal näitas end Viljandimaal bioloogile koduaias

Kui šaakalid on seni Eestis meelepärasemaks pidanud mereäärseid alasid, siis nüüd olevat üht nähtud ka Karksi vallas. Foto on illustreeriv.

FOTO: RETRIEVERMAN.NET

Möödunud nädala lõpul kiskus Olav Renno pilgu arvutiekraanilt eemale hall elukas, kes kõndis varahommikul tema kodu, Võitma talu hoovis Pärsi külas.

«Prillid kähku ette ja siis nägin selgelt, et tulnukas oli šaakal,» tähendas emeriitteadur bioloog Renno ja lisas, et tegu polnud sugugi rebasega, sest rebasel on ju valge sabaots, aga tulija saba oli üleni hall.

Lindude toidulaud peibutas

Viis minutit enne kuut hommikul õue ilmunud loom nägi välja nagu sale, väiksemat sorti ja terava koonuga hundikoer.

Olav Renno sõnul peibutas külalise ilmselt aeda harakatele ja hallvarestele rajatud söödakoht. «Selleks et nad ei peaks aktiivselt linnupesi otsima, paneme neile toidujätteid välja. Seal oli enne räimepäid, aga varesed olid juba puhta töö teinud,» rääkis Renno ja lisas, et šaakal siis nuusutas seda kohta ja käis kolm tiiru ümber lõkkeaseme.

Keskkonnaagentuuri ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil märkis, et see on teoreetiliselt täiesti võimalik, et ka Karksi vallast mõni šaakal läbi jalutab.

«Ülejäänud isendid, mida on kindlalt nähtud ja kütitud, on kõik mererandadel olnud,» lisas ta ja selgitas, et šaakalitele meeldivad märgalad. «Neil on seal hea toidubaas ja nad tunnevad end seal kõige paremini.»

Sisemaal pole šaakaleid siiamaani täheldatud, kuid Peep Männil arvas, et mullustest pesakondadest väljakasvanud noored võivad küll praegu ringi rännata. «Juhuseid võib ju olla ka sisemaal, aga kindlate tõendite jaoks oleks vaja ikkagi fotot,» sõnas ta.

Fotot Olav Rennol pakkuda ei ole. «Paraku oli mu fotokas autos ja kui selle ära tuua jõudsin, oli üliterava kuulmisega külaline muidugi kadunud,» nentis ta ja arvas, et mullu Läänemaal ja talvel paar korda mujalgi nähtud võõrliik on jõudnud Mulgimaale.

Eetika praegu küttida ei luba

Olav Renno on seisukohal, et sissetunginud loomaliik on Eesti loodusele liigne lisakoormus ning tuleks igasuguste möönduste ja kõhklusteta lindpriiks kuulutada ning jahimehi lausa premeerida šaakali tabamise eest.

Võrdluseks tõi ta kährikud, öeldes, et on näinud, kuidas neist kunagi vaimustusse satuti. «Sellest veel ei piisanud, et nad ilmusid 1938. aastal Kagu-Eestis nähtavale, 1949. aastal toodi neid lisaks Venemaalt sisse,» lausus Renno ja viitas ühtlasi praegusele kährikute rohkusele Eestis.

Šaakalite küttimiseks oli talvel luba olemas, kuid Peep Männil märkis, et praegu neid enam lasta ei tohi. «Küttimine oli lubatud kuni selle aasta 31. märtsini,» täpsustas ta. Uus käskkiri tehakse tõenäoliselt sügisel, aga praegune keeld põhineb eetikal. «Kõikidel loomadel on praegu pojad, šaakalil samamoodi,» ütles ta.

Tagasi üles