Kümneid teooriaid

Anne Kivi ja loo autor uurivad Õnniste küla lohukivi, millel võib sambla alt kokku lugeda 14 lohku. Foto: Elmo Riig / Sakala

«Vanasti oli nii, et rändasid järved, puud ja kivid. Kõik oli liikumises,» ütleb muinsuskaitse Viljandimaa vaneminspektor Anne Kivi. «Võib-olla on praegu ka nii, aga meil ei ole lihtsalt aega seda vaadata.»

Oleme sõitnud Tääksi Õnniste külla, kus on Viljandimaa ja tegelikult terve Eesti kohta üsna haruldane kooslus. Seal on lähestikku lohukivi, hiis ja ohvriallikas. Hiis olla tekkinud neljast rändama läinud jalakast. Küla aga saanud oma nime õnnistatud hiiest, mis hoidnud sellest paigast eemale isegi katku.

Suurem osa lohukive asub ka praegu haritaval maal või selle läheduses. Sestap arvatakse, et lohkudel oli usuline otstarve. Välistatud pole aga ka mingi puhtpraktiline ülesanne. Lohud võivad olla seotud rahvaastronoomia, päikesekultuse, esivanemate austamise või ohverdamisega. Neid olevat tehtud surnu mälestuseks. Neid olevat lambaõnne nimel hõõrutud lambavilla ja -rasvaga. Piirimärgid, tuletegemine, muistne metallurgia... Kõike on kahtlustatud.