Daamid ja härrad! Reamees Piirak. Lubage pöörduda!

Foto: Priit Simson / Postimees

Asusin ajateenistusse olukorraga leppinuna, kuigi kõheldes väärtustes, mida kannab eneses laiguline vorm. Olin aja jooksul saanud omamoodi patsifistiks, ent segu uudishimust ja pealesurutud normidest kannustas mind siiski seda sammu tegema. Kaitseväelinnaku väravast astusin välja pettununa elus ja inimestes, riigis ja tolle prioriteetides. Lillelapsest oli poole aastaga saanud närtsinud nartsiss.

Oktoobri algul istus ühes Võru Kuperjanovi magalas paarkümmend poissi hiirvaikselt taburettidel ja silmitses põrandat. Nad olid saanud mundri selga ning ka esimesed õpetussõnad, kuidas korrastada kappi ja teha voodit.

Päevade möödudes hakkasid vahetu ülemuse karjumine ja üleolevad käsklused, teeme-kõike-kiiruse-peale-rutiin, unetud ööd ning igal hommikul kukla- ja näokarvade ajamine tunduma talutavana. Erilist «naudingut» pakkus see, kui tuli kahe suure seljakotiga, milles olid asjad enne joonlauaga paika aetud, joosta kolmandalt korruselt muruplatsile varustust ette näitama. Niisugust ülevaatust korraldati tihti, sest ajateenijate asjade kaotamise oskus pidavat liigituma supervõimete hulka.