Kindlasti mängivad selles rolli omad paikkondlikud ja rahvuslikud tavad. Nii ei maksa surnuaia pühalikku rahu hindavatel eestlastel kirtsutada nina õigeusklike kombe üle võtta esivanemate haual üks mälestusnaps või pidada maha isegi väike praasnik. Nomaadielu elanud rahvaste järeltulijaile tundub kõige ilusam see, kui neile kalli inimese kalmuküngas loodusega pisitasa üheks saab. Vahemere maades seevastu ei peeta paljuks oma kustumatu armastuse märgiks lausa väikseid mausoleume rajada.
Meie mõtteviisist, temperamendist, päritolust ja ajaloost kõnelevad kombed on küll erinevad, ent üks on sama igal pool: traditsioone, millised need ka poleks, tuleb austada. Kõikjal maailmas teatakse, et surnute tagant ei varastata ja nende mälestust pole ilus pöörata enda kasuks. Kahe maailma vahelisel väraval tuleb käituda väärikalt. See on kui etteantud lõiv väravavahile, kellelt me kunagi ise läbipääsuluba ootame.
17. juuni «Sakalas» oli juttu sellest, et Viljandi surnuaedade prügikastidesse sokutatakse olmeprügi. Sellise teguviisi õigustuseks ei saa tuua rahanappust, sest niimoodi üritatakse vabaneda ka näiteks vanadest teleritest, mida jäätmekogumispunktides tasuta vastu võetakse. Pigem on põhjus kalmistukultuuri puudmises.
Surnuaiad võivad olla küll vaiksed kohad, kus meie tegudele häälekaid tunnistajaid ei ole, ent on enesepettus arvata, et seal endale tühisust lubades saame elavate seas väärikad olla.
