Ilupilte teinud neiud leidsid muumia

Kaire Kannistu ja Liisi Vister näitavad, et mumifitseerunud kolp asus selle ukse taga mõne meetri kaugusel.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kaunil päikeselisel päeval otsustasid kolm Halliste valla tütarlast minna üksteisest ilupilte tegema. Kõige parem koht selleks tundus olevat varemeis hoone.

Halliste põhikooli õpilased Kaire Kannistu ja Liisi Vister ning nende sõbranna, Viljandi gümnaasiumis õppiv Ketriin Murrik valisid välja Ülemõisa külas asuva kunagise karjamõisa kompleksi eriti nukras seisus kõrvalhoone. Selle üks osa püsib veel püsti, teisel poolel on katus koos ülemise korrusega müüride vahele vajunud.

Niisugune paik näis 15- ja 16-aastastele tütarlastele vaat et ideaalne võttepaik. Pealegi olid nad käinud seal varemgi pilte klõpsimas, nii et minek tõotas häid elamusi.

Koht kodu lähedal

See lugu juhtus märtsi viimasel pühapäeval. Üle kolme nädala hiljem tulid Kaire ja Liisi taas sündmuskohale leheloo tarvis tookord juhtunust rääkima. Kaasa tulnuks ka Ketriin, kuid tema oli parasjagu hõivatud.

Kunagise karjamõisa kompleks asub Kaire kodust vaid paari minuti jalutamise kaugusel. Tüdrukute teada on külapoisidki aeg-ajalt varemeis seiklemas käinud.

Nagu Kaire ja Liisi rääkisid, läks kõik alguses nagu plaanitud: pilte tehti nii väljas lagunevate seinte taustal kui hoone sees. Kaks ust olid traadiga kinni ja neid esmalt lahti ei saadud.

«Midagi aga nagu tõmbas nende uste taha,» tunnistas Kaire. «Nii püüdsime mõne aja pärast uuesti.»

Tüdrukud said ühel uksel traadi lahti, kuid sissepääsu takistas ukse ette kukkunud kivi. Lõpuks saadi seegi eest ning uks avanes.

«Esimesena läks sisse Ketriin,» meenutas Kaire. «Ta jõudis vaid mõne sammu astuda, kui hakkas karjuma ja tormas välja.»

Varemete vahel sammaldunud õnaruses lebas inimese kolju. See polnud puhas pealuu, mille pildiga särke meeldib noortele kanda, vaid mumifitseerunud kolp. Nahaga kaetud, tükati juukseid ja kontrastina säramas kinnipigistatud valgete hammaste rida.

Abiks fotokas ja nutitelefon

Nagu Liisi ütles, ei saanud nad esmalt arugi, millega täpselt tegu. Kõik need detailid hakkasid silma veidi hiljem, kui tüdrukud end väljas kogusid ja üle ukse uuesti piiluma tulid.

«Ka siis mõtlesime algul, et äkki on mõni kole mänguasi või hoopiski õppematerjal,» lausus ta.

Leiule lähemale ei tihanud tüdrukud minna, vaid jäid seda uurima mõni meeter

eemalt. Detailsema ülevaate saamiseks kasutasid nad fotoaparaati, millega suumisid kolju suures plaanis pildile.

Kuigi tüdrukud olid varem matustel surnud inimest näinud, oli see siiski midagi hoopis teistsugust. Pealegi, keha ju polnud.

Huvi asja olemusest aru saada seljatas hirmu ning nõnda asusid tütarlapsed sealsamas oma nutitelefonidega pealuude kohta guugeldama. Nii said nad oma arvamusele tuge, et tegu ongi just sellega, mida nad oletavad.

Kaire ja Liisi rääkisid, et kuigi mumifitseerunud pealuud vaadata oli õudne ja vastik, polnud üldisel enesetundel häda midagi. Nagu Kaire nüüd kirjeldas, oli leid kummalisel moel kauniski: see oleks nagu hellalt sambla sisse põsele asetatud.

Endast ilupiltide tegemine oli selleks korraks aga lõppenud ja neiud läksid koju juhtunust teatama. Kaire ema Kai Kannistu helistas politseisse ning edastas ka fotod.

Tütarlapsed rääkisid, et juhtunu tõsidus jõudis alles seejärel pärale ning enesetunne pööras kehvaks.

Kaire ütles, et kui ta läks politseile teed juhatama, võttis jala lausa tudisema. «Õhtuti ei tahtnud uni tulla,» lausus ta. Ema nentis, et tütar oli nädalapäevad piltlikult öeldes täiesti katki.

Liisi lausus, et ka temal oli nädala jagu imelik ja paha olla.

Hiljem viis Kaire ehmatavat leidu varjanud ukse ette küünlad.

Kuigi nüüd said tüdrukud sündmuskohal uuesti viibimise ja juhtunu kirjeldamisega pealtnäha ladusalt hakkama ning naergi ei tundunud enam kohatu, lisas Kaire, et tema selle hoone juurde rohkem pilte tegema ei lähe.

Liisi vaatas talle salapärase pilguga otsa ja lausus omalt poolt: «Võib-olla.»

Kas isik on teada?

Kai Kannistu ütles, et politsei oli varemetest leidnud ka keha. See asus umbes viisteist meetrit eemal hoone teisel korrusel. Sinnagi viis keegi hiljem küünlad.

Möödunud talvel oli suur osa hoone teisest korrusest sisse kukkunud. Ilmselt oli pealuu siis alla potsatanud ja ehk lohistas mõni loom seda veel veidi eemale, et see takistusi täis pinnasel kehast nii kaugele sattus.

Kai Kannistu sõnul kuulus surnukeha tõenäoliselt 20-aastasele neiule, kes oli külas elanud paar aastat tagasi koos noormehega ja siis jäljetult kadunud.

«Ma arvan, et 99-protsendilise tõenäosusega on see tema,» lausus ta. «Pool aastat enne kadumist sattus tütarlaps ränka avariisse ja vigastas koljut. Pildil on vigastus selgelt näha.»

Kaire Kannistu ja Liisi Vister ütlesid, et nad teadsid seda neidu, aga eriti ei suhelnud, sest olid temast nooremad.

Politsei on juhtunu selgitamisel esialgu kidakeelne. Politsei- ja piirivalveameti Lõuna prefektuuri kommunikatsioonibüroo vanempressiesindaja Ragne Keisk ütles, et surnukeha on kohtuarstlikul lahangul, mille tulemusi võib oodata umbes kuu aega.

«Enne lahangu tulemusi ei ole sellest loost midagi enamat rääkida. Lahangu tulemusena selgub, kellega on tegu ja mis asjaoludel inimene suri,» lausus ta.

Keisk nentis, et muumiaks muutunud surnukeha leidmist tuleb harva ette. Lõuna prefektuuri töömailt oli tal viimane näide tuua siiski mullu oktoobri lõpust. Tartus Herne tänava majas oli tarvis veeuputust likvideerima minnes murda lahti ühe korteri uks ja toas lebas mumifitseerunud surnukeha. Majarahva sõnul ei olnud nad selles korteris elanud meest vähemalt kolm aastat näinud.

Keisk lisas, et surnukeha mumifitseerumine sõltub paljudest asjaoludest: asukohast, õhutemperatuurist, tuulest, õhuniiskusest ja aastaaegade vaheldumisest.

Tagasi üles