/nginx/o/2010/06/19/389108t1hdde9.jpg)
Viljandi praostkonnas on esimesed surnuaiapühad 20. juunil, viimased jäävad järgmise kuu lõppu.
Kadunute juurde viiv rada ei rohtu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karksi koguduse Rahumäe ja Papi, Põltsamaa koguduse Kütimäe ning Taagepera koguduse Taagepera ehk Ala kalmistul on surnuaiapüha juba sel laupäeval. Tava kohaselt on kõige arvukamalt surnuaedades peetavaid mälestustalitusi jaanipäeval, 24. juunil.
Viimastena maakonnas, 25. juulil, peavad surnuaiapüha õigeusu kiriku kogudused Karksi Arumäe ja Tuhalaane kalmistul.
Tava kohaselt teeb rahvas hiljemalt jaanipäevaks kalmud korda, kuigi on ka erandeid, mille puhul ei aita isegi meeldetuletamine.
Viljandi praost Marko Tiitus, kellel Jaani koguduse õpetajana seisab peagi ees mitu surnuaiapüha teenistust, ütles, et kalmistu näitab kõige täpsemalt kohalikku kultuuri.
«Kui ma lähen kuhugi võõrasse paika, püüan ka surnuaiale jõuda, et mõista, kuidas seal suhtutakse iseendasse, oma lähedastesse, elukohta ja kogukonda,» rääkis ta.
Tema sõnul on surnuaiapühal kaks poolt: need kallid kadunud, keda omaksed mäletavad ja mälestavad, ning kalmistu kui osa paikkonna kultuurist.
Küllap on märgatud, et Viljandi Metsakalmistu on üsna hooldatud paik, ja küllap on surnuaial käijatele silma jäänud ka sildikesed, mida kohalik kalmistuvaht on mõnele räämas kääpale jätnud. Sildikesel seisab palve anda teada, kellega kalmistuvaht võiks platsi hooldamise asjus ühendust võtta.
«Olen siin töötanud viis aastat ja teinud kõike sel viisil, nagu on võimalik,» ütles kalmistuvaht Janek Eksi. Ta oli eilegi ametis, langetades puud, mis oli äsjase suure tuule käes kannatada saanud.
Suure surnuaia haldaja nentis, et tema jaks siiski kõikide surnuaial käijate tegude vastu ei käi. Loetelu algas olmeprahist, kaasa arvatud kartulikoored, televiisorid ja arvutid. «Sõidavad autoga otse prügikasti juurde ja panevad oma ülearuse kraami sinna,» pahandas ta.
Teine asi: rehad, labidad ja prahipanged ei püsi seal, kus on nende koht, vaid jäetakse endale käepärasena põõsa alla. Teistel, kellel tööriista vaja läheb, pole seda siis kusagilt võtta.
Kalmistuvaht tuletas meelde ka seda, et oma kalmu praht tuleks viia ikka õigesse kohta, mitte poetada kõrvalplatsile, ja oksi ei maksa kasti või kotti toppida, aitab, kui need kasti kõrvale jäetakse.
Mõnest sildikesest mahajäetud kalmul on olnud kasu: kalmistuvaht on jõudnud nendeni, kelle kohus oleks aeg-ajalt tulla ja oma lahkunud sugulaste heaks pisut vaeva näha.