/nginx/o/2019/02/26/11826729t1h7d63.jpg)
/nginx/o/2009/04/28/169847t1h259e.jpg)
PEAB tunnistama, et pole enam jäänud ühtki lastega seonduvat teemat, mis ei kumiseks tühjadest sõnadest. Poliitiliseks retoorikaks on lapsed ju alati tänuväärne aines olnud. Paraku ei tähenda see, et nad tegelikult tähtsal kohal on, sest nemad ometi valimas ei käi.
Piisab tavamõttes poliitiliselt sõnastada lause, milles esineb sõna «laps», kui see omandab staatuse, et selle suhtes justkui ei sobi olla kriitiline või isegi arutlev. Kes ikka julgeb rünnata lapsi? Niisuguse sammu astuja riskib lastevaenulikuks tembeldamisega. Nõnda ongi juhtunud, et peaaegu kümnendi jooksul on küll õhku loobitud suuri sõnu, kuid tegelikult ei ole laste jaoks midagi tehtud ega muutunud.
Välja arvatud ehk see, et kui 2007. aastal elas Eestis süvavaesuses umbes 20 000 last, siis nüüdseks on see arv ligikaudu 30 000. Seda on peaaegu sama palju, kui sünnib kahe aasta jooksul Eestis lapsi kokku. Nimetatud tõsiasjast hoolimata pööratakse avalikus arutelus enam tähelepanu vitsa ja laksu andmise seaduslikkusele, laste seksuaalse enesemääratluse õigele eale ja koolitrahvile.
MUIDUGI kulub ka neil teemadel mõttevahetus ära, kuid arvestades üliteravaid probleeme, mis Eesti lapsi vaevavad, on selgelt tegu pseudomuredega.
Mõistagi on vaja uut lastekaitseseadust ja nõustuda võib ka sellega, et tarvis oleks laste õiguste ombudsmani. Teisalt on ilmne, et kuni pole poliitilist tahet, ei täida need laste kõhtu ega vabasta neid pedofiilsetest vanematest või kommionudest. Need ei taga lapsele õppimiseks ja heaks eluks vajalike tingimustega oma tuba ega paku võimalust käia koolis, selle asemel et tundide ajal turuputkas perele sissetulekut teenida. Rääkimata laste tervishoiust, normaalseks kasvamiseks vajalikust toidust ja kultuuriteenuste tarbimisest.
PAARI Tallinna tavakooli näite varal tean, et lapsed satuvad kurvastavalt harva muuseumi, teatrisse, kinno ja näitusele. Miks küll? Sellepärast, et vanematel ei ole raha. Napib ehk ka aega ja lisaks ei pruugi vanematel olla harjumust kultuuriüritustel käia ning nad ei suuna lapsi eeskujuga sellele rajale. Ka kooliekskursioonid kipuvad jääma rahapuuduse tõttu vaid paremini toime tulevatest peredest pärit laste pärusmaaks, kui just õpetaja oma palgast kehvemal järjel olijaile pileteid ei osta.
Pole loodud laste pikapäevarühmi ega laiendatud koolitoiduprogrammi gümnasistidele ja kutsekoolide õppuritele. Lastetoetused lähevad jätkuvalt arvesse pere toimetulekupiiri määramisel. Selliseid tegematajätmisi ei saa õigustada vaid iganenud seadustega.
KIRJELDAMATULT naeruväärselt kõlas sotsiaalministri jutt, milles ta kiitis valitsuse tegevust laste olukorra parandamisel: mõte seisnes selles, et valitsus on suurendanud tööturumeetmeid ja maksnud välja palju rohkem toimetulekutoetusi.
See on küll tõsi, ent minister unustas ütlemata, et need meetmed ei kompenseeri kuidagi väga paljude töö kaotanud vanemate sissetulekuid. Seega ei lähene ka pereliikmete heaolu sellele, mis neil oli kindla teenistuse ajal. Ministri mainitud «rohkem» tähelepanu ei tähenda mitte suuremat toetust perele, vaid abivajavate perede arvu plahvatuslikku kasvu. Seetõttu oli ministri ennast kiitev näide valitsuse tublist tööst ja pühendumisest eriti küüniline.
LASTE õiguste kaitse ei ole filosoofiline, vaid reaalseid tegusid nõudev terviklik valdkond. Seadused ei tee kedagi õnnelikuks, kui neid ei viida ellu ja sõnastatud põhimõtteid ei järgita.
Põhikoolist majanduslikel põhjusel väljalangemist ei pidurda uus seadus, vaid esialgu materiaalsetel ja seejärel juba psühholoogilistel põhjustel oma eluga ummikusse jooksnud pere konkreetsete probleemide lahendamine.
Mis on viimase kolme aasta jooksul takistanud valitsust pikalt ettevalmistatud uut lastekaitseseadust riigikogule esitamast ja mis täpselt ei lase tal täita praegu kehtiva seaduse põhimõtteid?
Põhjus on üksnes väheses poliitilisest tahtes!
Kui lapsel on koolis kõht tühi, siis tuleb talle koolis süüa anda. Kui ta hulgub tänaval, siis tuleb talle leida haridussüsteemis ea- ja jõukohane organiseeritud tegevus, näiteks pikapäevakool. Kui tema vanematel pole korralikku sissetulekut, tuleb talle võimaldada tasuta huviharidust või sportimist hea juhendaja käe all. Nendes valdkondades on vaja sisulist toetust.
Loomulikult on ka lastetoetused väga olulised, kuid kui neist kujuneb pere peamine sissetulekuallikas, ei kulu need summad mõistetavatel põhjustel laste elukvaliteedi parandamisele. Lastele mõeldu peab minema lastele, ilma et selle üle vaidlustki tekiks.
KOKKUVÕTTEKS võib jõuda kummalise tõdemuseni, et lapsi ja peresid puudutav on enamasti pea peale pööratud: probleeme käsitledes räägitakse igast üksikust teemast eraldi, nägemata üldist pilti ning põhjuse ja tagajärje seoseid.
Lahendusi vaagides jäädakse seevastu pidama üldistele küsimustele, mis abivajaja olukorda ei muuda.
Samas annab selline lähenemine ikka ja jälle võimaluse käsi kokku lüüa ja teatada: «Tehtud!»
Laste õiguste ombudsman aitaks siinkäsitletud teemat kindlasti paremini teadvustada ja institutsioonide koostööd tõhustada, kuid see roll ei peaks olema õiguskantsleril. Tema kantselei võib küll ombudsmani toetada, kuid ametis peaks olema eraldi spetsialist ehk kõneisik.
Ma ei kujuta ette, kuidas üks inimene saaks olla ühel ajal tugev isiksus ja hea kõnemees ning erialase ettevalmistusega spetsialist, kes suudab valdkondade arengut sisuliselt edendada. Laskem õiguskantsleril kui institutsioonil keskenduda olemasolevatele ülesannetele, sest ei saa ju öelda, et ta nendegagi väga hästi toime tuleb.