Itaalias pole võimalik hiljaks jääda

Lena Sme Foto: Erakogu

Nägin Pastaca esinemist 2011. aastal Durbes festivalil «Zemlika» ja see meeldis mulle, aga ega siis veel mingit selget tunnet tekkinud. Rääkisime küll mõne sõna juttu, kuid väga head kontakti ei saanud – olin tema jaoks vist liiga hips­ter. Kui hakkasin Eestist tuuri jaoks bändi otsima, jõudsin ringiga Pastacani tagasi. Ja ta osutus väga heaks valikuks. Oli üllatav, kui palju tuldi tema laive vaatama, ja oli tunda, et inimestele meeldis.

Minule oli iseloomulik ja naljakas osa tuurist see, et ütlesin kohe alguses Ramole: pole mõtet kuhugi kiirustada, sest Itaalias pole võimalik hiljaks jääda. Võtsin ise kõike väga rahulikult. Tema aga haaras alati esimesel võimalusel oma rasked pillikohvrid ja jooksis hästi kiiresti järgmise rongi peale. Mänedžerina ma siis üritasin artistile järele joosta ja tal kannul püsida. Tavaliselt jõudsimegi liiga vara jaama kohale.

«I am Estonian now» lugu ta kindlasti mainis ise. Aga ta rääkis seal veel inglise keeles midagi laulude vahel ja isegi mina ei saanud tihtipeale aru, kuigi kuulsin neid lugusid mitmendat õhtut järjest. Mõned itaallased olid kindlad, et ta räägib eesti keeles. Ja kui ta siis ütles kuskil ootamatult «prossima fermata», mis tähendab itaalia keeles «järgmine peatus», oli publik sillas ja karjus braavo.