Juhtkiri: Hakkab looma!

Ligi viie meetri kõrgune isemängiv vilepill ühendab endas osavalt muusika, looduse ja kunsti. Foto: Elmo Riig / Sakala

Küllap on paljud viljandlased juba märganud hiljuti Viljandi mõisa parki kerkinud uusi puuskulptuure.

Esimene taies seisab seal mullusest maikuust, kui Viljandile anti metsapealinna tiitel. Siis sündis kuivanud tamm uuele elule sümboolse ilmapuuna. Nii said omamoodi ühendatud juhus ja siht.

Järgmine puuskulptuur, Art Allmäe, Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane kätetööna valminud vanast puutüvest Hiiu kannel rajati aga juba täiesti plaanipäraselt.
Nimelt on Viljandi linn otsustanud kujundada tuntud kontserdipaikade lähedusse terve pillipargi. Lisaks eelmainitud autoritele on ettevõtmisele õla alla pannud kunstnikud Ekke Väli ja Rene Reinumäe. Eelmisel nädalal täienes ansambel vile- ja lõõtspilliga. Need rõõmsad skulptuurid on ühest küljest silmailuks, teisalt jällegi otstarbega taiesed.

On rõõm tõdeda, et kui ilmapuu sündis pigem hetkest ajendatuna, siis pillipargi idee areneb aja jooksul üha edasi ja kasvatab end ise. Iga muusik teab, et kus jämm käib, sinna tuleb lustijaid juurde. Arvatavasti inspireerivad skulptuurid kunstnikke leidma uusi ideid.

Pillipark paistab Viljandisse igati sobivat. Metsapealinna tiitel oli küll omamoodi tore, kuid ikkagi vaid rändauhinna tüüpi tunnustus. Seevastu loomiseks loodud linna identiteet on püsiv ja väärib kujundamist.

Pillipargi asukoht pärimusmuusika aida, Jaani kiriku, Kondase keskuse ja Eesti esimese vabaõhuetenduse asupaiga Kaevumäe lähedal on igati õnnestunud valik. See võtaks nagu kokku maavillase ja laastupuruse kodususe, vaheda vaimu, igaviku igatsuse, lapsemeelse loovuse, pisut provotseeriva boheemluse ja edeva soovi silma paista. Kõigile neile annab toetuda teel lavale, laulikusse või kultuurilukku. Mainimata jäi ühishingamine, mida eestlased on kogenud laulu- ja tantsupidudel. Seda saab teha alles siis, kui teoks on saanud linnavalitsuse lubadus korrastada lauluväljak.