Õige sordi leiab kasvuhoonesse ja seinale

Läinud nädalavahetusel pakkusid Viljandi hansalaadal viinamarjaistikuid ja jagasid kogemusi Võrumaal elavad Jüri ja Liia Kaska.

Sõmerpalu vallas Liiva külas asuva Pruuli-Kaska talu 64-aastane perenaine Liia Kaska nendib, et viinamarjakasvatus on talle ühtaegu töö ja hobi. «See on väga põnev, sest saab pidevalt katsetada ja uurida. Igal sordil on oma maitse ja eripära,» ütleb ta.
Esmalt istutab ta uue sordi kasvuhoonesse ja vaatab, kuidas see seal kasvab. Edasi pannakse sort proovile avamaal.
Elupõline kirg
Pruuli-Kaska talus täidavad viinamarjad 0,3-hektarise põllulapi, mitu suurt kasvumaja ja kiletunnelit, varsti ka kaks 480-ruutmeetrist kasvumaja. Neid taimi on täis kõik aia­ääred ja seinad.
Liia Kaska sõnul pärineb tema huvi viinamarjade vastu ajast, mil ta õppis Räpina aianduskoolis.  Kui ta 1986. aastal koos oma mehe Jüriga kortermajast tallu kolis, said nad neid viimaks kasvatama hakata.
Suuremalt võtsid nad asja ette 2000. aastal, mil tõid kasvumajja kurgi ja tomati asemele 30 viinamarjasorti. Viimastel aastatel ongi nad rõhu pannud viinamarjadele, mida on kogunenud 150 sorti, ning on loomadest ja teistest taimedest loobunud. «Ent talul on üle 30 hektari maad ja peremees harib selle ikkagi ära. Ta on harjunud seda tegema, pealegi ei soovi ta, et põllud võssa kasvaksid,» tähendab Liia Kaska.
Laatadel tuleb nõu anda
Et viinamarjad sirgusid jõudsalt ja kandsid hästi vilja, otsustas abielupaar neid teistelegi näidata. Nad on käinud mitu aastat augusti algusest hilissügiseni mööda laatu ning näitustel Tallinna botaanikaaias, Luige laadal ja Tartu lillemessil. «Tartus olin kord väljas ühtekokku 70 sordiga. See tekitas rahva hulgas suurt huvi,» räägib aednik.
Ta meenutab, et algul päriti laatadel, kust teatriladudest need plastmarjad toodud on. Nüüd enam nii ei küsita ning huvi viinamarjaistikute ja viljade vastu on üha suurenenud. «Et olen pikalt eri sorte katsetanud, siis oskan soovitada, kuhu millist panna,» märgib Liia Kaska. Ta nendib, et laatadel tulebki põhiliselt nõu anda.
Liia Kaska tõdemust mööda on inimesed hakanud mõistma, et viinamari kasvab ka Eestis.
«Põhjas pole tüüpilisi viinamarjahaigusi ega -kahjureid. Kui kasvumajas on õige režiim ja ei ole hallitust, pole vaja isegi pritsida,» räägib ta.
«Olen kuulnud, et need, kellel on väikesed ja umbsed majakesed, peavad siiski hahkhallitusega võitlema,» lisab ta.
Viinamari tema sõnul nälga ei jää: «Ta on suure juurekavaga mineraalmullataim. Peaasi, et muld poleks väga happeline.»
Valida tuleb õige sort
Kuna kasvumajad on enamasti väikesed, soovitakse kõige rohkem just väljas kasvavaid sorte.
«Osa sorte edeneb kasvuhoones hästi, teised aga tahavad külma perioodi. Nad kasvavad sees soojas liiga ruttu täis ega värvu üldse, lähevad lõhki ning õiget marja ei saagi,» selgitab asjatundja.
Liia Kaska sõnul viinamarjade talveks katmine suurt vaeva ei nõua. Kui lumi peale sajab, talvituvad taimed enamasti suurepäraselt. Kindlasti on abiks kuuseoksad. Teine lugu on kevadiste öökülmadega, mis võivad võrseid tugevalt näpistada ja saaki vähendada. Kaska soovitab viinamarjad istutada koduaias hoonete lõuna- või läänepoolsele küljele seinte äärde.
Aednik rõhutab, et viinamarja ei tasu panna sinna, kus on märg ja põhjavesi lähedal, sest see on mägede taim.
Kasta viinamarjataimi välistingimustes tänu suurele juurekavale eriti vaja pole. Kui taimed on veel väikesed, siis võiks seda kuivemal perioodil siiski teha. «Valmimisajal piirame kastmist ka kasvuhoonetes, muidu marjad lõhenevad,» märgib Kaska.
Väetamisegagi tuleks olla mõõdukas. Suured väetisekogused soodustavad lehemassi vohamist ega tule marja maitsele ja kvaliteedile kasuks. «Suuremates istandustes võiks mullaproovi järgi anda aineid, millest on puudus,» õpetab Liia Kaska.
Kaskad ise on andnud sügisväetist, kus on palju fosforit ja kaaliumi, aga vähe lämmastikku. Fosfor ja kaalium aitavad taimel talveks valmistuda ning sügisel võrsetel valmida.
Rikkaks ei saa
Liia Kaska nendib, et rikkaks pole nad viinamarjade kasvatamisega saanud. Viinapuid on avamaal ja kasvuhoonetes tuhande ringis, ent enamik neist on mullu istutatud ja suurt saaki veel ei anna.
Marju tuleb hooajal 500 kilo ringis, need kuluvad enamasti ära enda tarbeks või laatadel maitsmiseks. Osa läheb ka veini tegemiseks, seda mekivad meeleldi kõik talu külalised ja laadalised.
Istikute müügist saadud tulu läheb põhiliselt investeeringuteks. Kõige suuremaks boonuseks peab Kaska seda, et ta pole pidanud ostma kemikaalidest pungil marju. «Lõunapoolsetes maades on palju viinamarjakahjureid, mistõttu pritsitakse rohkesti,» nendib ta.
«Eestis on kõige tülikamad kahjurid herilased,» ütleb Kaska ja lisab: «Kui on kõrvuti lõunast toodud poeviinamari ja minu kasvatatu, on vapsikud alati valinud eestimaise.»
Liia Kaska usub, et viinapuudel on tulevikku turismitaludes. «Seal võiks neid praegusest hoopis rohkem kasvatada, sest nad on atraktiivse välimusega. Eriti hästi passiksid nad metsviinapuude asemele. Haljastuses saaks kasutada külmakindlaid sorte, millel saak pole esikohal. Siiski saab ka nendelt taimedelt sügiseti üksjagu marju, mida hamba all proovida.»