Kae, mes mede inimestest nüid saanu om. Bussipiatusen om kari nuuri, kik vahive kuskile, midägi om näpu vahel ja sääl na näpuge liigutese. Ometi om vällän joba keväde, linnukse lendäse taivan – a kennigi midägi ei näe. Koolin pidi sama asi oleme. Latse, nigu vahetund tule, jälle midägi omaette nokitsese. Mes sii midägi om? Iki nii läpaku ja nutitelefoni. Inimese om nigu ilmast ärä võõrdunu.
Ma esi tarvite kah arvutit, aga iki tüü peräst, ku mul om vaja kundedege sehvti tetä, sis ma tii. Vahepääl mõtle, et sii virtuaalilm nigu miu ei putuski. A näe, üitspäe tulli mulle siande lahmak, et ma eitusi peris ärä: üits miu ää sõber, kes iki kõlistes mulle, kirjut miule äkki sedäsi, et taht miu sõbras akate ja manu olli pandan määnekeni Facebook. Mia inglise kiilt ei mõista, a ütte siast rumald sõna ole küll kuulu. Ja nüid sis vake ja pukk kah viil!