Kommentaar: Mida võis president noortele öelda?

Mida ütles president 70 aastat tagasi oma viimases kõnes noortele? «Päevaleht» seda kõnet ei vahenda: aeg oli ju ärev ja leidus tähtsamaid uudiseid. Ka mujalt ei ole mul õnnestunud selle sisu kohta andmeid leida. Ometigi võis see olla Pätsi viimane presidendina avalikkuse ees peetud kõne.

Et dokumentaalseid jälgi kõnest ei ole, võime vaid ette kujutada, millest president rääkis ja mis toimus samal ajal tema südames.
Eelmisel õhtul oli olnud valitsuse koosolek, sest Nõukogude Liit oli esitanud ultimatiivseid ähvardusi ning Nõukogude väed olid juba Leetu tunginud.
Esmaspäeva hommikul, kui osa pidustustel olnud noori läks presidenti tervitama, olid Nõukogude Liidu väed juba üle Eesti piiri tulnud, kuid seda teadsid ainult valitsuse liikmed ja sõjaväe juhid. On selge, et see uudis jõudis peagi raadiosse ja järgmise päeva lehtedesse.

Arvatavasti oli presidendi tervitamine noortejuhtide spontaanne ettevõtmine: Kadri­orus ööbinud noortel polnud ju presidendilossi juurde pikka maad minna. Nemad ei teadnud, milline oli poliitiline situatsioon. President aga ei saanud seda sellel hetkel ja selles kohas avaldada. Teisalt oleks olnud kummaline eirata teda puhtast südamest, kuigi ootamatul ajal tervitama tulnud noori.
Minule räägiti kodus, et Päts oli hea kõnemees ja improviseeris sageli kõnesid. Arvatavasti tuli tal improviseerida ka seekord.
Ta vaatas otsa noortele, Eesti ajal sündinud põlvkonnale, kes polnud näinud sõda. See põlvkond oli Eesti Vabariigi rajajate uhkus: sportlik, teotahteline ja parema haridusega kui eelmised.
Mida võis president neile öelda? Ta ei saanud tõde rääkides paanikat külvata, vaid tal tuli jääda võimalikult üldsõnaliseks. Kindlasti ei saanud noortele pidada minoorset kõnet, pigem sellist, mis kutsuks üles olema mehine ja raskeid aegu üle elama: oli ju maailmas käimas sõda.
Istusin arvuti taha ja ühtäkki tundsin, nagu oleks see kõne mulle ette öeldud:

«Austatud noored. Ma vaatan teid ja mõistan, et minu pingutused 40 aasta jooksul, mil olen teeninud Eesti maad ja rahvast, ei ole läinud tühja. Teie elate hoopis teises ajas, kui oli minu nooruses. Teil on uued koolimajad, te õpite eesti keeles, te teete sporti ja võimlete ning võtate osa üleriigilistest spordipidudest. Kõik see oli minu noorusaastatel tundmatu.
Teie vanemad on üles ehitanud käitised ning talud, mille toodetud saadused on nõutud kodus ja välismaal.
Eesti Vabariigi loomine ja Vabadussõda ei olnud meile kerged, vaid nõudsid suuri ohvreid, aga me olime neiks valmis ning võitsime Eestile iseseisvuse. Ka tänasel päeval seisame raskete valikute ees, kuid meil on vana liitlane, kes saatis meie kaitseks oma laevastiku. Tema on praegu sõjas, aga ta võitleb võiduni, mis on ka meie iseseisvuse pant.
Kallid noored. Olge oma Eesti riigi üles ehitanud vanemate väärilised.»
Konstantin Päts oli sündinud ja kasvanud mere ääres ning teadis, et kapten lahkub hukkuvalt laevalt viimasena. Nii ta ka toimis. Tegi kõik, et päästa eesti rahvas, ja läks koos rahvaga vastu ühisele saatusele. Ta oli minu president. Ma austan teda.