/nginx/o/2010/06/14/386072t1hf385.jpg)
Täna on leinapäev. Täna meenutame neid süütuid inimesi, kes kuuskümmend üheksa aastat tagasi viidi kommunistliku väevõimuga oma kodudest külmale maale. Paljud ei näinud kodu enam kunagi.
Langetame pea kõigi ees, kes on kannatanud
/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
14. juuni 2010, 11:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna mälestame ka kõiki teisi inimsusevastaste kuritegude ohvreid ja langetame pea kõigi ees, kes on kannatanud või jätnud elu totalitaarse ülekohtu käes. See on meie kohus ja südamest tulev soov.
Kuriteod inimsuse vastu ei aegu. Oleme teinud palju tööd, selgitamaks välja karmi ajalootõde, ja see kõik on koos mälestuse hoidmisega ilmtingimata vajalik. Väikeriigi puhul on aga veelgi tähtsam — eluliselt tarvilik — oskus ajaloost õppida, see tähendab mõista, milline tähtsus on oma riigi ehitamisel, tema iseseisvuse kindlustamisel, turvalisuse tagamisel ja kindla tuleviku kujundamisel. See pole mõeldav ilma toimivate rahvusvaheliste partnerlussuheteta, riigi avatuseta, tema geopoliitilise lõimituseta. Seda mõistmist ei saa kanda aga keegi muu kui meie teiega, armsad kaaskodanikud. Seda mõistmist nõuavad meilt kõigilt ka viiekümne okupatsiooniaasta süütud ohvrid: sedalaadi kuriteod ei tohi mitte kunagi korduda. Siis jääb Eesti igavesti püsima!