On väga palju märke sellest, et grusiinid on antiikne rahvas. Gruusia pinnalt leitud 1,8 miljoni aasta vanused luud aitavad inimese põlvnemist ette kujutada.
Antiikne rahvas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gruusia mägedes Svanethis leidub seniajani sumeri päritolu kohanimesid. Viiteid Gruusiale ja grusiinidele võib leida nii piiblist (Tubali hõim) kui Vana-Kreeka ajaloolaste sulest. Nood kutsusid tollaseid Ida-Gruusia hõime ibeerlasteks ja läänegrusiine kolhideks. Kreeka argonaudid käisid XII sajandil enne meie aega just Lääne-Gruusias kuldvillakut jahtimas.
Veel hiljuti pesid grusiini mägihõimud jõgedest kullatükke välja, nii et kuldvillaku legendil võib tõepõhi all olla.
Unikaalne tähestik
Gruusia tähestik on peaaegu poolteist tuhat aastat vana. Väidetavalt on Gruusiast leitud kirjamärke ja raidkirju, mis on talletatud kuni viis sajandit enne meie aega. Grusiinid on väga uhked oma unikaalse tähestiku üle. Välismaalastele teeb see lisaks keerulisele grammatikale gruusia keele õppimise peaaegu võimatuks.
Idagrusiinid ehk ibeerlased kummardasid enne kristluse tulekut paganlikku jumalat Armazi, kelle nimelise kindluse varemed on iidses Ida-Gruusia pealinnas Mtshethas Mtkvari jõe kaldal seniajani säilinud.
Legendide ja keskaegsete ürikute järgi tõi Gruusia kuningas Vahtang Gorgasali meie aja V sajandil pealinna Mtshethast Thbilisi üle, sest talle meeldisid sealsed soe kliima ja kuumad väävliallikad. Väävliallikaid võib seniajani nautida ümmarguste kuplitega saunades.
Gruusia on üks vanemaid kristlikke riike maailmas: Ibeeria kuningas Mirian II võttis ristiusu vastu juba neljanda sajandi algul. Gruusia õigeusukirikul ja selle patriarhil Ilia II-l on just seetõttu eriline kaal kristlikus maailmas.
Gruusia vein ja toostid
Paljudele on tuttav Gruusia supra ehk pidulauakultuur. Veinijoomine on seotud iidsete tavadega, mida rangelt järgitakse. Näiteks valitakse või määratakse igale veinijoomisele tamada ehk toostimeister, kelle ülesanne on õhtu jooksul veiniklaasi või sarve tõstes tooste öelda ja samas mitte purju jääda. Head tamadad on Gruusias hinnatud inimesed, purjujäämine võib lõpetada ka parima tamada karjääri.
Peaaegu alati öeldakse toost peoperemehe ja -naise, rahu, vanemate, laste, lahkunute, sugulaste, sõprade, sõpruse, külaliste, armastuse, ilu, naiste, mälestuste ja tuleviku terviseks. Tavaliselt annab tamada sõna ka teistele pidulistele. Õlut juues pole sünnis tooste öelda.
Filosoofile tundub iidne toostikultuur eriliselt huvitav, sest paljud toostide teemad kattuvad suuresti Vana-Kreeka filosoofide Sokratese, Platoni ja teiste tõstatatud teemadega. Pole võimatu, et filosoofia ja filosoofiline dialoog said alguse just toostikultuurist, mis on Gruusias ehedal moel seniajani säilinud.
Gruusiat peetakse viinamarjade ja veini algkoduks. Sealt on leitud 6000 aasta vanuseid veinitegemise vahendeid ja viinamarjaseemneid. Vein on gruusia keeles «ghvino» ning pole võimatu, et just siit laenasid vanad kreeklased sõna «oinos» (hääldatakse «hinos») ning hiljem roomlased «vino».
Gruusias kasvab sadu iidseid viinamarjasorte, mis pole Euroopasse jõudnud. Tuntuim neist on «Saperavi», millest saab teha tumepunast, gruusia keeles musta viinamarjaveini. «Rkatsiteli» viinamari on üks maailma vanemaid sorte, sellest tehakse valget veini. Tuntud Gruusia veinid Kindzmarauli, Alazani ja Mukuzani on tehtud just «Saperavi» viinamarjast. Gruusias hoitakse veine maa sisse kaevatud savianumates, kuid jalgadega enam keegi marju mahlaks ei trambi.
Veinikultuuri tähtsusest annavad tunnistust ka viinamarjavääte kujutavad ornamendid iidsetel juveelidel ning keraamikal, aga ka ornamendid templiseintel.
Gruusia sisepoliitika terveneb
Rooside valitsuse viimaste aastate radikaalliberaalne parempoolne poliitika on valmistanud pettumuse paljudele, eriti vanemale põlvkonnale. Samas tuleb tunnistada, et võrreldes isegi 2005. aastaga on Thbilisis ja mujal suur edasiminek.
Saabusin esimest korda Gruusiasse 2005. aasta veebruaris läbi Thbilisi vana lennujaamahoone, mis sarnanes nõukogudeaegse raudteevaksaliga. Toona oli üllatav kogeda, et XXI sajandil pole ühes Euroopa pealinnas 24 tundi vett ja elektrit. Thbilisi kesklinn oli suhteliselt räämas ja kõle.
Tänaseks on rooside valitsus ehitanud lennujaama, renoveerinud Thbilisi kesklinna ning taganud vähemalt Thbilisis elektri ja vee kättesaadavuse. Loomulikult on hinnad tõusnud kiiremini kui palgad ja pensionid ning seetõttu elab peaaegu neljandik Gruusia elanikest allpool vaesuspiiri. Tööpuudus on endiselt suur.
Paar nädalat tagasi olid Gruusias kohalikud valimised: esimest korda valiti Thbilisi linnapea otse. Nagu paljud eksperdid ennustasid, võitsid need valimised ülekaalukalt praegune linnapea Giorgi Ugulava ja võimupartei Ühinenud Rahvuslik Liikumine. Kuigi see erakond sai Thbilisis 52,5 protsenti hääli, kontrollib ta valimissüsteemi omapära tõttu 80 protsenti linnanõukogust.
Valimised toimusid tunduvalt paremas õhkkonnas kui varasemad presidendi, parlamendi või Adžaaria valimised — vägivallajuhtumeid oli vähem. Samas juhtis vaatlusmissioon tähelepanu puudustele seadusandluses, meedia tasakaalustatuses ning ressursside kasutamisel.
Gruusia poliitiline maastik on endiselt polariseerunud, sest peamised opositsiooniparteid ei osale seniajani parlamendi töös.
President Mikheil Saakashvili teine ametiaeg peaks 2013. aastaks lõppema. Pole selge, kas ta kaalub näiteks peaministri või parlamendi spiikri tööd. Ilmselt sõltub tema valik ka sellest, milliseks kujuneb Gruusia uus konstitutsioon. Uue konstitutsiooni ettepaneku järgi peaks kärbitama presidendi volitusi ning suurendatama peaministri ja parlamendi spiikri võimu.
Praegusel Thbilisi linnapeal Ugulaval on võimalus kandideerida 2013. aasta presidendivalimistel võimupartei esinumbrina. Samas ei saa eirata tänase spiikri David Bakradze ja peaminister Nikoloz Gilauri võimalusi valitsuse moodustamisel. Ka ühe võimaliku opositsiooni kandidaadi, endise ÜRO suursaadiku Irakli Alasania võimalusi ei saa alahinnata.
Alates eelmise aasta sügisest on teatud Gruusia poliitikud, nagu endine peaminister Zurab Nogaideli ja endine spiiker Nino Burjanadze hakanud käima sagedamini Moskvas. Mõlemad seisavad Gruusia ja Vene suhete niinimetatud normaliseerumise eest, sealjuures erinevalt valitsusest ilma eeltingimuste täitmiseta (Vene vägede väljaviimine vaherahuplaani kohaselt). Need käigud ja kõrgetasemelised kohtumised on tekitanud nii Gruusias kui Venemaal teravat vastukaja.
Mulle näib, et Gruusias on 1980. aastate lõpu nostalgiat enam kui Eestis, sest enamik grusiine elas siis tunduvalt paremini kui praegu. Näiteks müünud Venemaal kastiautotäie mandariine, oli võimalik terve aasta lahedalt ära elada. Pärast Vene embargo kehtestamist 2006. aastal on Gruusia majanduses tunda tagasilööki. Samas oli tagasilöök arvatust väiksem: paljud ettevõtted on suutnud ümber orienteeruda piirkonna või Euroopa turgudele.
Laias laastus võiks Gruusia poliitilise eliidi ja ühiskonna jaotada kolme suurde leeri. Esimene grupp sooviks tihedamaid suhteid nii Euroopa Liidu kui NATO-ga, mis viiksid perspektiivis liikmelisuseni neis organisatsioonides. Teine grupp on pigem euroskeptiline ning soovib näha Gruusiat ultraliberaalsel teel viimas ellu Singapuri või Macau majanduslikku ja poliitilist mudelit. Kolmas leer on enam Venemaa suunas orienteeritud ning toetab Gruusia neutraalsust.
Gruusia lõplik suundumus sõltub osaliselt ka Euroopa Liidu sammudest ja lähiaastate poliitikast. Ukraina presidendivalimiste kogemus on siinjuures oluline õppetund kõigile Euroopa välis- ja julgeolekupoliitika tegijatele.