Talvel jõudis «Sakala» esiküljele uudis kahest vaprast koolitüdrukust, kes olid endast noorema lapse jääaugust välja tõmmanud. Neidude julguse ja tegutsemisoskuse kiitmise kõrval kerkis küsimus, kui ohutu on meie ümbrus ning mida me saame ära teha, et elu turvalisemaks muuta. Õnneliku lõpuga õnnetusest oli kasu vähemalt nii palju, et allikaterohke hapra jääga paik Huntaugu rannas sai hoiatava sildi.
Juhtkiri: Ohu hoiatav hääl
Talvisele juhtumile mõeldes pidime järjekordselt tõdema, et ehkki oleme riskidest täiesti teadlikud, eirame neid ikkagi. Ilmselt ei lähtu me ütlemisest, et sama reha otsa teist korda ei astuta, pigem on lühinägeliku käitumise taga viitsimatus. Näiteks võib tuua sellesama jääaugu juhtumi: samas kohas on ka varasematel aastatel õnnetusi ette tulnud, ent häda ennetava sammuni jõuti alles tänavu.
Ohu kohta on eestlastel mitu vanasõna. Näiteks, et hirmul on suured silmad või õnnetus ei hüüa tulles. Tõsi, sageli juhtub õnnetusi kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata. Küllap teab iga lapsevanem, kuidas mudilased oskavad avaralt ja pehmelt muruplatsilt üles leida ainsa terava kivi, mille otsa kukkuda. Et vati sees elada ei saa, võime end lohutada teise vanasõnaga: «Kes hunti kardab, ei saa metsa minnagi.»
Samas ei tähenda pisut elutervet fatalismi seda, et me peaks oma saatust kiusama. Õnnetuste vältimine on siiski väga palju meie enda teha.
Viljandi maavalitsuse tervisetoa eestvõttel on käima lükatud kampaania, mille kestel kantakse kaardile Viljandi võimalikud ohukohad. Selleks kutsuvad ettevõtmise algatajad linnakodanikke silmi lahti hoidma ja teada andma halvasti hooldatud mänguväljakutest, kulunud teemärgistusega tänavatest, vabalt ringi uitavatest peremeheta penidest, reguleerimata liiklussõlmedest, lahtistest katusekividest, lukustamata alajaamadest, lagunenud sildadest ja kahtlaste kampade kogunemiskohtadest. Nagu sellestki lõpetamata loetelustki näha, on ohte palju ja erinevaid.
Jääb üle loota, et Viljandi turvalisemaks muutmise kampaania kannab vilja ega jää pelgalt paberile.