Rahva pahameel sundis volikogu kirikuõpetaja juhtumit arutama

Tarvastu kirikuõpetaja Elve Benderi meelest ei sobi lemmikloomadega kirikaeda tulla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tarvastu vallavolikogu on mitmel korral arutanud kirikuõpetaja Elve Benderi kohta tulnud kaebusi. Muu hulgas on talle ette heidetud kiirustamist teenistusel ja matusetalitusele hilinemist. Õpetaja ise hilinemist ei tunnista.

12. märtsi istungi protokollis seisab, et kirikuõpetaja kohta on tulnud kaks kaebust. Ühes neist juhitigi tähelepanu pastori käitumisele matustel.

Tarvastu kalmistuvaht Ene Kuptsov kinnitas Sakalale, et Bender on mitmel korral jäänud matustele 15–20 minutit hiljaks ja ta pole neil kordadel ka telefonile vastanud. «Leinajad ootavad, kui ta viimaks saabub. Ta ei vabanda ega midagi,» kõneles Kuptsov.

Kalmistuvahi sõnutsi ei kipu hingekarjane leinajatega suhtlema ja kõige selle tõttu tellitakse õpetaja võimaluse korral mujalt.

«See hilinemise jutt ei vasta tõele,» sõnas Elve Bender. «Matustel käime organistiga, temagi ei mäleta hilinemisi. Olen tavaliselt kohal üks kuni poolteist tundi enne matuseid.»

Lahkub kiirustades

Seda, et kirikuõpetajal pole aega inimesi kuulata, on tähele pandud aga ka hooldekodus. Tarvastu hooldekodu juhataja Ly Kirt tõdes, et ehkki vaimulik on viisakas, kipub ta hooldekodust imekiiresti läbi tõttama.

«Jõulujumalateenistus siin kestis vaid viis kuni seitse minutit,» lausus Kirt. Eakatel on tema ütlemist mööda uue vaimulikuga niigi raske harjuda ja kui kõik käib kiirustades, siis nad ei kodunegi temaga. «Ehk ei jagu vaimulikul lihtsalt aega. Äkki on ta ametis vaid poole kohaga?»

Elve Bender ei osanud tagantjärele öelda, kui kaua ta on hooldekodus viibinud. «Alati võiks kauem ja rohkem, võtan selle märkuse arvesse,» lubas ta. Ametis on ta täiskohaga ja Tarvastus töötanud 2011. aastast alates.

Omaette teema on koerte jalutamine kiriku maal. Volikogu istungil on käsitletud kaebust, milles väideti, et pastor on keelanud paisjärve ääres koeraga jalutada.

Elve Benderi sõnutsi ei vasta see väide tõele. «Paisjärve ääres on puhkeala, mis asub koguduse maadel, see ongi jalutamiseks õige koht. Koeraga jalutada ei luba ma kirikaias. See on sama hea kui minna koeraga surnuaeda,» selgitas ta.

Arusaamatused vallaga

Ka 25. märtsi volikogu protokollist leiab viiteid kirikuõpetaja ja valla vastuolude kohta. Vald rajas kirikule kuuluvale jäätmaale lasteaia maaküttesüsteemi. Selleks sõlmiti eelmise vaimulikuga 2009. aastal kirjalik kokkulepe. Valla majandusnõuniku Rein Antoni sõnutsi sobis see ka ettevõtluse arendamise sihtasutusele, kelle kaudu toetust saadi.

Bender leiab, et vald kasutab maalappi omavoliliselt ja ühtki juriidiliselt kehtivat lepingut selle kohta ei ole.

Tüli on tõusnud veel Tarvastu kiriku uhke välisvalgustuse pärast, mille vald kunagi paigaldada lasi. «Igal aastal toetame kogudust kommunaalkulude tasumisel 1000–1200 euroga, aga Benderi meelest on valgustuse kulu liiga suur ja ta soovis suuremat toetust,» rääkis Anton. Vaidluse järel otsustas vald paigaldada kiriku välisvalgustitele eraldi voolumõõtja.

Kui Tarvastu kirikus õnnistati läinud sügisel Mulgimaa lippu, sai vald hiljem ruumide rendiarve. Selline asi oli esmakordne.

«Matuste eest makstakse ja keegi ei pea seda imelikuks,» selgitas Elve Bender. «Kõnealusel juhul pidime ekstra orelit häälestama ning selleks kuluski see 200-300 eurot.»

Ta lisas, et kohal oli 11 Mulgi omavalitsust ja selline summa ei tohiks neil konti murda. «Minu meelest oleks väga naljakas, kui väga pidulike ürituste kulud peab tasuma vaid kogudus.»

Rein Antoni ütlemist mööda on mõistetav, et kuna maakirikutel on rahaga kitsas, tahavad nad oma varadelt võimalikult palju teenida. «Praegu jääb aga kohati selline mulje, et asi läheb väga materiaalseks ja juriidiliseks. Võiks teha silmast silma kokkuleppeid ja rohkem suhelda,» leidis majandusnõunik.

ARVAMUS

MARKO TIITUS,
Viljandi praost

Olen tänulik, et Tarvastu kogudusel on oma hingekarjane – Halliste ja Karksi kogudusse ei ole me aastaid suutnud vaimulikku leida. Tarvastus on igal pühapäeval jumalateenistus ning koguduse majanduslik toimetulek on paranenud. Kõrgendatud ootused vaimuliku isikule on mõistetavad, kuid olukorras, kus kogudus suudab omavahenditest õpetajale maksta vaid pool miinimumpalka, tuleb neid ootusi paratamatult korrigeerida.

Õnneks ei püsi kirik vaimuliku ega ka koguduse liikmete isikuomadustel, vaid Jumala Sõnal ja sakramentidel. Kui õpetaja on hilinenud matusele või lasknud inimestel end oodata, ei saa seda muidugi õigustada. Kui suhted kohaliku rahvaga kipuvad käest ära minema, peaks vaimulik peeglisse vaatama, vajaduse korral oma suhtumisi ja suhtlemist korrigeerima ning  andeks paluma.