Ligi 30 aasta jooksul on HIV-ist ehk inimese immuunpuudulikkuse viirusest räägitud kõikvõimalikke hirmulugusid. Eri põhjustel on see teeninud XXI sajandi katku nimetuse.
Ühed kardavad ülearu, teised ei hooli üldse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1980. aastatel võis pärast HIV-i nakatumist juba lühikese aja pärast järgneda surm ning arstid julgesid niisugustele patsientidele läheneda sõna otseses mõttes vaid kummiülikonda riietatult.
See viirus viis hauda tuhandeid muidu täies elujõus mehi ja naisi ning lõhkus perekondi, abielusid ja sõprussuhteid, sest hirmust nakkuse ees hüljati ka kõige lähedasemad inimesed.
Viiruse laastamistöö jätkub kahjuks tänapäevalgi ning eelkõige inimeste teadmatuse ja hoolimatuse tõttu. On ju teadus ja meditsiin 30 aastaga teinud tohutuid edusamme: välja on töötatud usaldusväärsed meetodid nakkuse diagnoosimiseks ning välja arendatud ravimid, mida tarvitades võib nakatunu mitukümmend aastat olla hea tervise juures.
Ei levi olmekontaktidega
Häid uudiseid on veel mitu. Kõigepealt: HIV ei levi olmekontaktidega. Pisarad, sülg ja higi ei ole nakkusohtlikud. Karta ei ole vaja nakatunuga ühiste toidunõude kasutamist, ühes saunas, spordiklubis või basseinis käimist, avalikke käimlaid ega ühistransporti.
Nakatunuga ühes lasteaiarühmas käimine, ühes klassis õppimine ja koos töötamine ei kujuta endast mingit ohtu, sest nakkus levib ainult väga lähedastes inimestevahelistes kontaktides, milleks on seks (eelkõige tupe- ja pärakuseks, kuid ka suuseks võib endas teatud riski kätkeda) ja otsene kokkupuude nakatunud inimese verega, kusjuures nakatunud veri peab sattuma otse teise inimese vereringesse. Seda juhtub näiteks saastunud süstaldega süstimisel (eelkõige narkootikumide tarvitamise käigus).
Meedikutel ühekordsed vahendid
Tervishoius kasutatakse meil ühekordseid vahendeid ja doonoriverd kontrollitakse hoolega, mistõttu meditsiiniliste protseduuride käigus nakatumist ei ole Eestis tarvis karta.
HIV ei tungi läbi terve naha ning ka paranevad kriimustused ei ole tema levikuks piisavad. Kogu maailmas on aastate jooksul kindlaks tehtud vaid üksikuid juhtumeid, mille puhul nakatuti võõra vere sattumisel lahtisesse haava, näiteks liiklusõnnetuse või väga verise kakluse tagajärjel.
Liigne hirm
Erandolukordadele keskendumine («Ma katsusin ukselinki, mida just üks narkomaan oli enne mind katsunud!») tekitab üksnes mõttetut segadust ja ärevust ning juhib tähelepanu kõrvale sellelt, mis on tegelikult oluline: HIV-i nakatumise eest on võimalik end peaaegu sajaprotsendiliselt kaitsta.
Arvukad teadusuuringud on näidanud, et seksuaalsuhetes järjepidev ja korrektne kondoomi kasutamine on parim viis nakatumist vältida. Teine kuldreegel on, et tuleb hoiduda narkootikumide süstimisest või kui selleta ei saa, peab iga kord kasutama uut puhast süstalt. Karta tuleb teadmatust, mitte haigust.
Juhul kui inimene kahtlustab end olevat HIV-i nakatunud, tuleb kindlasti minna end testima. Et selle viirusega kaasnevad sümptomid on ebaspetsiifilised ning sarnased paljude teiste haiguste ja seisunditega, ei saa nende alusel nakkuse diagnoosi kinnitada.
Tavaline vereanalüüs nakatumist ei näita. Kui käisite hiljuti perearsti juures ja seal mõõdeti teil kolesterooli, hemoglobiini või midagi muud, siis HIV-i nakatumise üle nende analüüside alusel otsustada ei saa.
Lihtne analüüs
Seda nakkust on lihtne testida. Võetakse veeniveri ja saadetakse laborisse uurimiseks. Kiirtestimise puhul võetakse verd tavaliselt sõrmeotsast ning vastuse saab teada mõne minutiga.
Mõlemad meetodid on ühtmoodi usaldusväärsed. Peamine erinevus tavalise ja kiirtesti vahel seisneb niinimetatud aknaperioodi pikkuses. See on aeg, mil viirust pole veel võimalik organismis kindlaks teha. Veenivere uurimise puhul on aknaperioodi pikkus kolm kuni neli nädalat. Et kiirtesti vastus oleks usaldusväärne, peab nakatumisest olema möödas vähemalt 10—12 nädalat.