Võrtsjärve põhjakaldal otse Meleski küla keskel troonib omalaadne kummimonument otsekui hoiatuseks inimliku rumaluse eest.
Kiri: Millal saabub Meleski kummimonumendi lõpp?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui perestroika tuultes asuti Meleskis peaaegu kahesaja-aastast klaasitootmist likvideerima, toodi ühe ametliku põhjendusena välja vajadus võidelda alkoholismiga: kui pole pudelit, pole ka joomarlust.
Klaasivabrikuga lõpparve tegemise järel alustati Meleskis ehituslike kummitihendite valmistamist. Sellega läks aga samamoodi nagu Nõukogude Liiduga. Mälestuseks jäi vaid väike mägi valmistoodangut, mis on mõningaste vormimuutustega püsinud seniajani ning mille juurde võiks kinnitada sildi selle autorite, Meleski klaasitootmise hävitajate nimedega. Paraku tundub, et enne kaob kummimonument, kui patused endale nimesildi saavad.
Aastate jooksul on nii ümbruskonna inimesed kui turistid, kes Meleski vabrikut ja klaasimuuseumi külastavad, avastanud endale üsna erilise suveniiri, mida Meleskist kaasa võtta. Nimelt on kõnealune kummitihend väga kerge süttima ja nupukad inimesed kasutavad seda oma tulekolletes süütetableti asemel.
Peatselt aga saabuvad turistide suveniirimäele pöördelised ajad. Nüüd, mil isegi prügist on saamas Eesti elektrijaamade tooraine, on kõrge kütteväärtusega kummimäe teema päevakorrale kerkinud hoopis uue nurga all.
Niisiis, selle suve jooksul selgub, kas Meleski kummimonument jääb püsima, rändab turistide kaminasse või hakatakse sellest sooja ja elektrit tootma. Igal juhul on huvilistel mõistlik kiirustada, et ainulaadsele monumendile pilk peale heita.