Massihauad on heina sisse kadunud

Ehkki kivid tähistavad mitmekümne inimese matmiskohta, on need kõrgesse heina kadunud. Foto: Marko Suurmägi

Aprillis lasi Viljandi linnavalitsus Huntaugult koristada lagunenud betoonsamba, mis oli püstitatud 1905. aasta rahutuste märkimiseks, kuid nõuannet rahutustes hukatute hauad korda teha pole ta seni kuulda võtnud.

Huntaugu mäe jalamil on 1920. aastate algupoolest kaks kivi, mis tähistavad 1905. aasta rahutuste mahasurumise järel hukatute massihaudu.

Kohast, kust hiljuti koristati nõukogude ajal sama sündmuse märkimiseks püstitatud betoonmonument, on üks haud paarikümne ja teine paarisaja meetri kaugusel ning mõlemad on paksu rohu sees. 45 hukatu haud asub tiheda võsa veerel terviserajast mõnekümne meetri kaugusel ja seda on täpset kohta teadmata äärmiselt keeruline leida.

Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak oli kevadel nõus linnajuhtide plaaniga võtta maha 1960. aastatel püstitatud monumendi jäänused, samas andis ta teada, et massihaudadele pandud mälestuskivide ümbrust tuleks korrastada.

Samuti soovitas ta endisest monumendist kaugemal asuva hauakivini väikse raja teha, et inimesed sellest mälestusmärgist teada saaksid.

Linnavalitsus on seni neid soovitusi eiranud ning mõlemad kivid on kõrge heina sees. Kaugemat kivi ümbritseb lisaks heinale võsa ning see asub soisel alal.

Pärast muuseumi direktori meeldetuletust on teemat ühel linnavalitsuse istungil küll arutatud, kuid tulemusteta. Linna peaarhitekt Marko Männik rääkis, et viis Jaak Pihlaku ettepaneku hauakivide ümbrus korda teha linnavalitsuse ette, kuid mingeid korraldusi ei järgnenud.

Abilinnapea Rein Triisa väitis, et teemat on arutatud, kuid tegudeni pole jõutud. Põhjenduseks tõi ta eelarve pingelise olukorra. Mai viimasel päeval andis linnavalitsus reservfondist 24 288 krooni, et teha korda Vabadussõjas langenute matmiskoht Vanal kalmistul. «Tegutseme tähtsuse järjekorras,» sõnas Triisa ja lisas, et Huntaugu mäel asuvaid haudu pole unustatud.

Massihaudade seisukord viitab siiski just unustatusele ja see ei muutu enne, kui heakorrafirma haljasala niites kivide ümbert rohu maha lõikab.

Nimetatud haudade eest hoolitsetakse linnamajandusameti juhi Priit Vihuri sõnul täpselt samasuguse korra järgi nagu sama mäe otsas asuva Huntaugu obeliski ja paari kilomeetri kaugusel asuva Järveotsa obeliski eest. Seda, miks nõukogude perioodil Teises maailmasõjas fašismiohvritele rajatud mälestusmärgid on palju paremas korras, Vihuri seletada ei osanud. Ta pakkus välja, et ehk käivad vene juurtega inimesed neid kohti ise hooldamas.

Jaak Pihlaku seletuse kohaselt ei tasu arvata, et 1905. aasta rahutuste ajal prooviti Viljandimaal korraldada kommunistlikku revolutsiooni. «Seda mõtet lansseeriti siin pärast Teist maailmasõda,» selgitas muuseumi juht.

Toonased mässajad olid tavalised talupojad, kes polnud rahul mõisnike suhtumisega, sest nood pidasid eestlasi alamaks rahvaks. Vaese elanikkonna protest suruti rängalt maha ning toonase Viljandi mõisniku Sieversi juhitud karistussalklased hukkasid 1906. aasta jaanuaris Viljandi järve ääres vähemalt 58 inimest.