Teatraalne sürr peibutab loogikarüütleid

Aarne Soro Guildenstern (vasakul) ja Meelis Rämmeldi Rosencrantz puurduvad kulli ja kirja viskamise sügavustesse nagu terane detektiiv ja tema lihtsameelsem abiline.

FOTO: Janika Leiur

«Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» on kütkestav kriminaalkomöödia, mille lõpplahendust ei ole võimalik välja lobiseda: puändiks on puändi puudumine, mõistatus purjetab ringiga algusse tagasi.

Tellijale

Üllar Saaremäe kauased «Hamleti»-mängud kehutavad vaimuseoste mänguväljakule hõlmama ta omaluuletaja Juhan Viidingu värsse. «Kas «Sissepääs» sai olla väljapääs?/ Hing noor ja näljas./ Kus mängujuht? See ainus mängija,/ kes mängust väljas.// Vaid väljamõeldud elul oli sära/ ja o m a ilu./ Suu kinni, süda jahtub ära./ Ta niigi vilu.» («Uks seestpoolt kinni»).

Lavastust «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» annaks tervenisti vaagida kui Tom Stoppardi vastust Juhan Viidingu küsimusele, sest Näitleja-nimeline tegelaskuju sedastab: «Me teeme laval seda, mille kohta arvatakse, et seda tehakse väljaspool lava. Mis on omamoodi terviklik vaatevinkel, kui käsitleda iga väljapääsu nagu sissekäiku kuhugi mujale.»

Tagasi üles