Vallad loodavad hulkuvate loomadega hakkama saada

Viljandi loomade varjupaigas on palju koeri, kes on sinna toodud maakonna eri paikadest. Enamasti leiavad nad kiiresti tee koju. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mitmel Viljandi omavalitsusel on varjupaigaga sõlmimata hulkuvate koduloomade püüdmise leping, sest asjaosalised ei suuda kokku leppida, kellele tuleks hulkurist esimesena teada anda.

Varjupaikade mittetulundusühinguga ei ole lepingut viiel Viljandimaa vallal: Kõol, Kõpul, Karksil, Suure-Jaanil ja Viljandil.

«Seadus paneb selle kohustuse omavalitsusele,» lausus Varjupaikade juhataja Triinu Priks. «On tema enda asi, kas ta teeb vallamaja juurde koeraboksid ja kassitoad või võtab kellegi vallamajja palgale ja ehitab oma varjupaiga. Meie ei suru end peale, kuid oleme öelnud, et oleme neile kõige lihtsam variant.»

Juhtumipõhine arveldamine

Triinu Priksi sõnul ei ole Viljandi valla esindajad mittetulundusühingu pakutavate tingimustega nõus.

«Nemad tahavad, et inimesed annaksid hulkuvatest loomadest esimesena teada omavalitsusele, kes otsustab, kas sellest peaks varjupaigale teatama. Meie aga tahame, et inimesed ise helistavad või toovad leitud looma meile,» selgitas Priks.

Niiviisi tahavad tema sõnul omavalitsused raha kokku hoida, sest kardavad, et inimesed hakkavad oma lemmikuid varjupaika tooma.

Oma kogemusest rääkides ütles Priks, et kui hulkuvatest loomadest tuleb teatada omavalitsusele, kipub tekkima olukord, et loom jääb teataja enda hoolde. «Sel juhul ei hakkagi inimesed enam loomadest teada andma ning need jäetakse sinna, kus neid nähti.»

Praegu soovivad omavalitsused maksta iga juhtumi eest, kui looma üle peab arvet nende kontaktisik.

«Kui laupäeva öösel ajab politsei varjupaiga juhataja üles ning teatab, et koer on jäänud vallas auto alla, ta on veel elus ning vaja on järele tulla, peaksime omakorda võtma kõne valla konktaktisikule ning küsima, kas me tohime auto alla jäänud loomale järele sõita,» rääkis Priks. «On ju selge, et loomale peab osutama abi. Teine variant oleks jätta ta teele piinlema.»

Viljandi vallavanema Ene Saare selgitust mööda soovib omavalitsus hulkuvate loomade kohta infot selleks, et juhtumeid paremini lahendada.

Iga kord pole sekkumist tarvis

«Praktika on näidanud, et kui nähakse naabri koera jooksmas, ei helistata naabrile, vaid otse loomade varjupaika. Loom viiakse ära ja omavalitsus maksab selle eest püsimakset, lisaks looma ülalpidamise eest, siis aga tuleb omanik ja ostab looma varjupaigast välja. See ei ole valla raha mõistlik kasutamine,» tõdes Saar.

Vallavanem oskas tuua ka näite. Ühel reede õhtul oli talle helistanud Vardja külast inimene, kes ütles, et oli näinud lahtiselt jooksvat koera. «Ma küsisin, kas ta teab, kelle koer see on. Ta vastas, et teab küll. Kui küsisin, miks ta omanikuga ühendust ei võtnud, sain vastuseks, et tema küll helistama ei hakka,» meenutas Saar. Seepeale otsis vallavanem koeraomaniku telefoninumbri, võttis temaga ühendust ning omanik viis koera koju.

«Teistpidi oleks olnud nii, et varjupaik oleks raisanud oma aega, viinud koera ära ja vald oleks maksnud. Siin oli aga ühe kõnega asi lahendatud.»

Saar sõnas, et kui kusagil on hulkuv loom ning vald saab tema kohta infot, püütakse juhtum lahendada oma jõududega. «Tahtsime pooleks aastaks sellist lepingut, et vaadata, kuidas toimib. Varjupaik aga ei olnud nõus.»

Saar lausus, et vald ei ole lepingu vastu, kuid üheskoos tuleb leida parim lahendus. «Vald ei pea inimeste loomade eest maksma,» märkis ta ning avaldas lootust, et lähemal ajal leping siiski sõlmitakse.

Ka Suure-Jaani vald ei ole varjupaigaga lepingut sõlminud. «Meil ei ole lepingut, aga me kasutame nende teenuseid,» sõnas vallavanem Tõnu Aavasalu.

Suure-Jaani kandis proovitakse hulkuva looma omanik leida esmalt vallavalitsuse abiga. «Viimase kolme kuu jooksul on olnud kolm-neli säärast juhtumit. Oleme koertele omaniku leidnud, ehk ainult ühe oleme pidanud saatma varjupaika.»

Kõpu vallavanem Tõnu Kiviloo märkis, et vald pole Viljandi loomade varjupaigaga lepingut sõlminud, sest selleks pole vajadust. «Oleme ise hakkama saanud. Meil oli küll üks juhtum, aga see lahenes kiiresti,» märkis Kiviloo.