Tänavu kevadel lõpetab oma eurütmiakoolituse viljandlanna Virgi Ojap, kes toob koos eestlastest ja soomlastest õpingukaaslastega pühapäeval Ugala väikses saalis lavale rühma lõputööna valminud lavastuse.
Viljandlanna toob eurütmia kodulinna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virgi Ojap, kui kaua olete eurütmiaga tegelnud?
Olen eri kursustel osalenud 1990. aastate algusest. Täismahulist diplomiõppe koolitust alustasin 2005. aastal ja see lõpeb tänavu kevadel.
Meie rühm loodi nii-öelda vabainitsiatiivina, me ei kuulu ühegi õppeasutuse koosseisu. Vastutavad õpetajad olid Anja Riska ja Jostein Aarbakke Helsingist, kuraatorõpetaja oli Stuttgardi eurütmiaseminari õppejõud Benedikt Zweiffel.
Nüüd toome oma diplomilavastuse ka Eestisse. Viljandis esineme 13. juunil kell 18 Ugala väikses saalis.
Mis on eurütmia?
Akadeemiliselt väljendades on see liikumiskunst, mis teeb nähtavaks kõne ja muusika olemuse. Täpsemalt öeldes on aga eurütmia ala, kus häälikute, helitoonide, intervallide või akordide vorme väljendavad käežestid.
Need liigutused ei ole välised kokkuleppelised märgid nagu viipekeeles. Eurütmiat võib pigem kõrvutada iidse templitantsuga, kus igal liigutusel oli vägi ja tähendus.
On ravi-, pedagoogiline ja sotsiaalteraapiline eurütmia. Meie õppisime ja esitame kunstilist eurütmiat, mis on ka kõigi eespool nimetatud vormide alus.
Kas teie eurütmiaetendusest saab aru ka tavaline inimene?
Loomulikult. Eurütmia on iga inimesega sama tihedalt seotud nagu keel ja muusika, kuigi me ei teadvusta seda. Selle nautimiseks ei pea olema mingeid eelteadmisi ega ettevalmistust, nii nagu ei ole seda vaja ka hea luule või muusika kuulamiseks.
Kui suur on teie õpperühm?
Meie rühmas on kolm soomlast ja kuus eestlast. Väljaõpe käis kulude ja aja vennaliku jaotamise põhimõttel kord Eestis, kord Soomes. Jaanuaris oli meil võimalus õppida ka koos Saksamaa Stuttgardi eurütmeumi viimase kursuse õpilastega nende õpetajate käe all.
Oma teoreetilise lõputöö kandsime ette märtsis. Juuni lõpul esitame Stuttgardis oma kuraatoritele-õpetajatele iseseisvad tööd.
Seejärel kanname oma diplomilavastuse ette Dornachis, kuhu kogunevad kõikide eurütmiakoolituste lõpetajad kogu maailmast. Sealne keskus väljastab meile siis loodetavasti ka koolituse läbimist kinnitava diplomi.
Milliseid aineid sellel koolitusel õppisite?
Lisaks kõne- ja helieurütmia põhiõppele olid õppekavas muusikateooria, kõnekunst, taimevaatlus, projektiivgeomeetria, muusikaajalugu, kultuuriajalugu ja palju muud. Kursusetööna pidime andma ülevaate enda valitud luuletaja või helilooja elukäigust ja loomingust.
Eurütmias võlubki mind see, et siin lisanduvad füüsilisele liikumisele ja kunstilis-emotsionaalsele elamusele mõttetöö ja väga ärgas teadvustamisprotsess.
Kuidas oma eurütmiakoolitusel saadud teadmisi edaspidi rakendate?
Loodan, et suudan oma istuva notaritöö kõrvalt natuke aidata Viljandi waldorfkooli. Waldorfkoolides on eurütmiatunnid ette nähtud igas vanuseastmes.
On suur erinevus, kas inimene õpib raamatu kaudu pähe näiteks Chopini elulugu või liigub ta heli haaval läbi Chopini teose, nii-öelda elab selles. Sama lugu on luuletustega. Geomeetriliste vormidega töö tugevdab mõtteselgust.
Kindlasti tahan leida võimaluse ka tööks täiskasvanud huvilistega. Kätte peaks jõudma aeg, kui populaarsete jooga-, flamenko-, aeroobika-, kõhutantsu- ja muude trennide kõrval leiab oma koha ka eurütmia.