Juhtkiri: Kahtlane karjäär

Foto: Elmo Riig / Sakala

Mööda Eestit ringi sõites võib vahel märgata, et tee-ehituseks ette nähtud suure killustikuhunniku naabruses on kõigi eramute hoov sama karva kiviklibuga kaetud.

Tundub, nagu jaguneks vargused suure hulga rahva silmis kaheks: need, mida taunida, ja need, mida õigustada. Teist sorti varguste toimepanijad vabandavad end välja väga mitmel moel. Näiteks leitakse riigiasutuste või suurettevõtete puhul, et nood on lihtsat kodanikku nagunii nöörinud ja väike revanš on igati loomulik. Lohutatakse ennast ka sellega, et võetakse üsna vähe.

Tänases «Sakalas» tuleb juttu sellest, kuidas maanteeamet on hädas karjääridest liiva varastavate kodanikega. Maa-alale sõita keelavaid märke ja viieaastast vangistust pelgamata viiakse ära suuri koguseid.
Maanteeameti peaspetsialisti sõnul on igal soovijal võimalik liiva ja kruusa osta, tuleb vaid maksta hinda, mis tundub üsna taskukohane, ja vormistada kontoris vajalikud dokumendid. Laste liivakasti tarbeks on maanteeamet nõus liiva loovutama lausa tasuta, ent kaevandusluba nõutakse ka sel juhul.
Siinjuures tekibki küsimus, kas ebaseaduslik tee valitakse mõnikord sellepärast, et asjaajamine on keerukas. Muidugi ei õigusta protseduuri tülikus vargust, ent kui ametiasutusega on lihtne suhelda, teevad inimesed seda meelsasti.

Pole ülevaadet, kas ja kui palju kasutasid inimesed kurjalt riigimetsa majandamise keskuse kampaaniat, mis võimaldas osta jõulukuuse raieluba interneti teel. Mõnegi riigi kogemused kinnitavad, et usalduse kuritarvitamisest tulenev kahju on köömes selle tulu kõrval, mida riik lihtsast korraldusest võidab.

Kruusakoorma ja jõulukuuse kõrvutamine pole kõnealusel juhul siiski päris kohane: kaevandusloaga koos annab maanteeamet ka juhised, kuidas vältida näiteks varinguohtu. Ohutusnõuete eiramine on mõnel juhul läinud maksma mõõtmatult rohkem kui koorem liiva — terve inimelu.