/nginx/o/2008/10/16/83998t1h6f3b.jpg)
Mõni aasta tagasi kirjutasin algaja hobikärnerina repliigi, kuidas aed mind harib. Niisugune lihtne olmeline teema sai ootamatult palju vastukaja: mitu inimest ütles, et olin kirjeldanud justkui nende kogemusi. Sellest võib järeldada, et eestlase palju räägitud side maaga pole ehk küll enam nii valuskirglik kui vargamäelaste päevil, ent on siiski isiklik.
Olgu meie oma maa minikuuskedega killustikulapike uuselamurajoonis või põlistalu võimsatest pärnadest ümbritsetud õuemuru — see, mis seal idaneb ja kasvab, on meile tähtis, meie vastutada.
Tänavune talv oli karm: okaspuud said päikesekahjustusi ning pakast ei elanud üle isegi mõni muidu umbrohuna visa isend. Vinduva kevade järel on saabunud kummaline õitsemine: justkui ellujäämiskergendusest kantult teevad seda korraga lupiinid, maikellukesed, iirised, tulbid, preeriakellukesed, padjandfloksid, anemoonid, karikakrad, pojengid, sirelid ja kibuvits. Ühesõnaga taimed, mis tavaliselt eelistavad aukohta aias üksteisega välja vahetada.
Aed oskab meid igal kevadel võluvalt üllatada. Mõne sõbraks saanud asuka jäädava lahkumisega tuletab ta aga meelde, et me pole elu ainuperemehed ja et iga ilu eos on varjul hääbumine.