Kodutallu pääsemiseni jääb neli kilomeetrit takistusi

Kas see on hea või halb tee? Džiibi rooli hoidev taluperemees Enn Mikaadu ütles eile, et varem oli see teelõik palju hullem. Foto: Elmo Riig / Sakala

Augud, muhud, roopad, püdel pinnas, loigud, kivid ja kraavipervedel kraapiv võsa – nende takistuste vahel laveerides peab külamees Enn Mikaadu sõitma päevas vähemalt kaheksa kilomeetrit, kui tahab pääseda kodust välja suurele teele ning pärast tagasi.

Ta elab Abja vallas Atika külas Ristimäe talus, mis asub suurest Valga–Uulu maanteest kaugemal kui ükski teine küla majapidamine. Ligi neli kilomeetrit pikal lõigul on autoga paslik liigelda kiirusel 20 kilomeetrit tunnis või isegi alla selle. Mõne ilmaga on üldse hea, kui sõiduautoga edasi pääseb.

Tõsi, päris talu juures kulgev 600 meetri pikkune lõik on ülejäänud teekonda arvestades lausa ideaalne. See on talu eratee.

Post, vesi, džiip

Ülejäänud osa kõnealusest Saate teest on omavalitsuse hallata. Mikaadu sõnul on tee ääres koos tema omaga kuus talu ning kaks noort plaanivad oma kodu alles ehitama hakata. Mikaadu talu on kõige kaugemal ja kuigi tee viib edasigi, jäävad peremehe kinnitusel sinnapoole vaid põllud ja metsad.

Kui kortermaja elanik võib ilma vaevata postkasti juurde lehte tooma astuda mitu korda päevas, siis Saate tee ääres elavad pered peavad selle käigu läbi mõtlema. Nimelt on postkastid suure maantee ligidal.

Enn Mikaadu ütles, et otsustas oma naisega Ristimäe tallu paikseks jääda rohkem kui kolm aastat tagasi. Postkast pandi teiste seltsi suure tee äärde, sest kirjakandja mööda koledat teed edasi ei sõitnud.

Mõne aja pärast uuris Mikaadu Eesti Postilt, kas talust neli kilomeetrit eemal asuv postkast on tänapäeva mõistes kohane kaugus. Tema kinnitusel ei pidanud postifirma seda mõistlikuks, aga ei saanud ka aidata, sest vald ei suuda hoida teelõiku sellises korras, et saadetisi saaks lähemale toimetada.

Ajalehega ei juhtu tavaliselt midagi, kui see veidi kauem postkastis ootab, aga mis saab siis, kui juhtub midagi ootamatut? Tee võib olla läbimatu ju ka tuletõrjele, kiirabile ja politseile.

Taluperemees märkis, et ka suviti pole lood kiita, sest siis on tee auklik, ja pärast vihma pehme. «Tee ääred on kõrged, veel pole kuhugi ära voolata,» sõnas ta.

Mikaadul on koduõuel lihtsamaks teehoolduseks vajalikud masinad ja lisaks oma erateele on ta vahel teed siledamaks lükanud suure maanteeni välja. Perel on madala sõiduauto kõrval džiip ja vahel ongi see ainuke võimalik sõiduriist. Tavaline auto on juba mitu korda kinni jäänud.

Läinud sügisel ja talvel käis mööda Saate teed palgivedu ja pärast seda on niigi kehvas seisus tee veelgi hullem.

Mikaadu märkis, et on Saate tee seisukorrast korduvalt rääkinud Abja valla majandusnõuniku Arvi Meidlaga.

«Tema väidab, et vallal ei ole selle tee kordategemiseks vahendeid, vaid hoolduseks leiab midagi. Ehk siis, kui tee läheb väga koledaks, saadab vald höövli kohale,» lausus Mikaadu. «Aga kui kandev kiht on juba ära hööveldatud, pole tegu enam hooldamise, vaid ajutise läbipääsu tagamisega.»

Mikaadu on oma sõnul 18 aastat teemajanduses töötanud ja saab seega kinnitada, et teed pole võimalik seni hooldada, kuni see pole korrektselt korda tehtud.

«Aga nad ei näe sel teel perspektiivi, niimoodi öeldi. Minu jaoks oli see üllatav,» lausus taluperemees. «Elame demokraatlikus Eesti Vabariigis ja meil peaks olema esimesel kohal võimaldada kodule korralik juurdepääs, elekter ja vesi.»

Nagu Mikaadu lisas, pahandas valla võimetus tee korda teha teda eriti nüüd, kui hiljuti selgus, et vallavanema palk tõusis. «Samas on elementaarsed tööd tegemata!»

Üks parandus tulekul

Abja valla majandusnõunik Arvi Meidla tõdes, et Saate tee on hullus seisukorras, aga selle hooldamisest pole vald loobunud. Ta ei olnud nõus väitega, justkui oleks ta selle tee parandamist perspektiivituks pidanud, aga kapitaalremonti tõesti ette näha pole.

Meidla rääkis, et tee seisukord halvenes tuntavalt pärast sügist metsavedu. Vald võttis ühendust seda tööd teinud osaühinguga Laanetagune ja kasseeris 639 eurot tagatisraha. Ühtlasi lepiti kokku, et firma teeb Saate tee sõiduautodele sõidetavaks 1. aprilliks.

Majandusnõunik lubas, et ka pärast seda hoiab vald teel silma peal ning käib  seda hööveldamas ja sellele kruusagi peale vedamas. «Niimoodi ei saa öelda, et vald midagi ei tee,» märkis ta.

Lisaks pani vald püsti liiklusmärgi, mis keelab seal liigelda kümme tonni kaaluvatel ja raskematel sõidukitel.

Küsimusele, kas ühtlasi tasuks tee kõrged servad maha lükata, et vesi pääseks kraavi, vastas Meidla, et seda peab vaatama. Ta lisas, et kehvas seisus on Abja vallas teisigi teid, kuid Saate tee seisukorda halvendas veelgi metsavedu.

Osaühingu Laanetagune tegevdirektor Priit Paju kinnitas, et ettevõte teeb Saate tee korda, nagu lubatud. Samas märkis ta, et pärast metsavedu tegi üks teine firma seal harvendusraiet.

Paju lisas, et tema oli vallale välja pakkunud lükata tee kõrged ääred maha, võimaldamaks veel ära voolata, kuid vald oli sellele vastu olnud.

Eesti Post: sõitja vastutab

Eesti Posti kommunikatsioonijuht Kadri Tonka ütles, et postifirma ei ole kehtestanud piiranguid, kui kaugel majast tohib või ei tohi postkast olla. «Oluline on, et postkastile oleks tagatud ligipääs,» märkis ta.

Tonka selgitust mööda sõidavad Eesti Posti palgal olevad töötajad firma autodega ja koostööpartnerid oma autodega.

«Tee ise autot ei lõhu, lõhub ikka sellel sõitmine,» rääkis ta. «Seega vastutab sõiduki eest alati selle kasutaja. Ei ole ju juhendit, mis ütleks, kust jookseb piir, milliste teeoludega pole enam mõistlik sõita. Otsuse teeb kokkuvõttes ikkagi autojuht oma kogemustest ja oskustest lähtudes.»