/nginx/o/2015/03/13/3868063t1h73d5.jpg)
/nginx/o/2010/05/31/377137t1hde1e.jpg)
Läinud laupäeval ei olnud laulupidu ainult Viljandis. Peeti ka «Uma pido» Põlvas Intsikurmu laululaval — sellesarnast mujal ei ole.
Kiri: Viljandil tasub Põlvast eeskuju võtta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Uma pido» on üle aasta ajaloolist Võrumaad ühendav laulupidu. Esimene säärane leidis aset tunamullu Võrus.
Rahvast oli tänavu murdu, nii et paljud olid sunnitud vahekäigus püsti seisma. Aga kaasa elasid ja laulsid kõik.
Pidu oli vaba igasugusest laulupidudele omasest akadeemilisusest. Meenus ETV «Laululahingu» meeleolu. Rahvas nautis rahvalike laulude ja mõnusate sõnaliste vahepalade humoorikat lõõpi.
Traditsioonilise laulupeorepertuaari asemel kõlas kohalike autorite uusloomingut ja lihtsalt Võrumaal tuntud laule, nagu «Joodiku kodokutsminõ» või «Kõnõtraat». Muusikaliselt kõige huvitavam oli Priit Pajusaare «Võromaa laulu’» Aapo Ilvese sõnadele. Mitut pala tuli publiku ja lauljate nõudel korrata. Kõige menukamaks kujunes neist lõpulaul «Är’ ei lää’». Seda lauldi mitu korda ja ikka ei tahtnud keegi ära minna.
Muidugi olid kõik laulud ja vahepalad võrukeelsed. Kooride lavaletulemised ja lahkumised olid lavastatud nii, et mingeid pause ei tekkinudki. Neid sisustas etnorokkansambel Folkräuss rütmikate ja improvisatsiooniliste paladega.
Tore oli ka see, et laulude ilmestamiseks esitati lava ees nende sisu illustreerivaid humoorikaid tantse.
Rõõmustavalt andis Põlva laulupeol tooni hulk Viljandi kultuuriakadeemiast pärit inimesi.
Sellist pidu naudiks kindlasti ka Viljandi publik.