Sõna «malevasuvi» toob nostalgianoodid paljude praeguste lapsevanemate hinge. Naljade, rühmalaulude ja romantika kõrval oli kindel koht ka teenistusel, mida suve lõpul sai kulutada jalgratta või maki ostmiseks. Linnarühmad koondasid juba toona neid, kellele seltsielu oli teisejärguline ning kes pigem olid malevasse läinud soovist taskuraha teenida.
Juhtkiri: Mõne miljonäri esimene palk
Ehkki ajast aega on vanematele inimestele paistnud, et järeltulevad põlvkonnad on nendega võrreldes vaid papa-mamma rahakotile lootvad siidikäpad, räägivad arvud vastupidist. Tänavu oli tung töökohtade järele Viljandi linnalaagris lausa nii suur, et neid jagati loosiga. Jätame kõrvale arutelu sellest, kui kontimurdev on kõnniteeservi umbrohust puhastada ja kui efektiivselt kasutavad malevlased oma neljatunnist tööpäeva. Kiiduväärt on see, et noored soovivad ise teenida, ning ehk saab mõne tulevase miljonäri meeldejääv esimene palk teenitud just Viljandi tänavatel ja haljasaladel.
Viljandi malevas asub miinimumtasu eest tööle 90 noort. Üldise tööpuuduse taustal tundub, et seda on päris palju. Kui aga kõrvutada kõnealust noorte hulka sel suvel Suure-Jaani valla õpilasmalevas töötava 70 lapsega ning võrrelda nende omavalitsuste suurust, pole hõiskamiseks põhjust.
Muidugi tuleb arvesse võtta, et iga omavalitsus peab tänavu säästama sealt, kust vähegi võimalik, ning seisma esmajärjekorras selle eest, et teenistuseta jäänute pered kuidagi ikka toime tuleks. Samas tuleb jälgida, et raske majanduslik seis ei kujuneks otsitud ettekäändeks, mille taha peita ametnike mugavust. On üpris ootuspärane, et noortele palgamaksmisest pole praegu huvitatud just kuigi paljud ettevõtjad ning keegi ei tule naljalt töökohti pakkuma.
Seega ei saa jääda lootma süllekukkunud võimalustele või harjumuspärastele koostööpartneritele, vaid tuleb olla innukas uusi lahendusi otsides.
Kes koputab, sellele avatakse. Küllap leidub palju uksi, mille tagant abipaluja minema saadetakse, kuid Suure-Jaani kogemuste varal saab öelda, et ettevõtmine pole kaugeltki lootusetu.