Laulva revolutsiooni ajal oli eestlaste tung rahvustunnet väljendada nõnda tugev, et suures õhinas pandi kokku Mulgi kuub ja Hiiu rõhud, hernhuutlikud kirikulaulud ja etnopopp. Pärast seda on üha enam hakatud rääkima vajadusest väärtustada iga kandi omapära ja hoida pärandi puhtust.
Nii hakati juba nõukogude ajal üldisest taustast selgemalt välja joonistunud setu ja kihnu kultuuri kõrval peagi rääkima ka Mulgimaa ainulaadsusest, keelest ja tavadest.
Siinsed talud olid kunagi lausa jõukuse ja edasipüüdlikkuse võrdkujuks ning nõnda polegi imestada selle üle, et küüditamine räsis mulgi «kulakuid» eriti tugevalt. See andis löögi järjepidevusele. Nii on mulkidel olnud juurte juurde tagasi pöörduda ehk raskem kui näiteks Kagu-Eesti ja saarte elanikel, kus pered on põlvkondade kaupa samas kohas elanud.
Eelöeldust johtuvalt võib ju skeptiliselt küsida, kui ehtne ja ehe on mulgindus, mida tänapäeval viljeldakse.
Paratamatult muutub ajaga iga kultuur. Kui nõukogude aastail pakkisid pealinnast paasapäevaks sünnikanti sõitvad setu naised moonakorvi lihapirukaid ja korpe, siis nüüd kostitavad nad kogunevaid hõimlasi näiteks lavaširullidega. Igapäevane olme mõjutab meid kõiki ning see peegeldub ka rahvuslikes tavades. Teisalt annab just ajaga ühte sammu käimine kultuurile elujõu ega lase sel üksikute fanaatikute pärusmaaks muutuda.
Sel laupäeval saab Karksis teoks esimene Mulgi laulu- ja tantsupidu, millele oodatakse 850 osavõtjat kogu ajalooliselt Mulgimaalt. Kõige tähtsam pole ehk see, kui autentne on peo eeskava või kui puhtalt kõlab Mulgi murre, vaid tahe tunda uhkust oma kodukandi üle. Muidugi on hea, kui iga pisiasi on omal kohal, ent see üksnes täiendab rõõmu, mida on võimalik sellisest ühistegemisest ammutada.