Möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate keskpaik läks ajalukku fosforiidisõja tähe all. Toona võitis eesti rahvas võimu, kes kavandas suurkaevandamist ja koos sellega uut venestamislainet. Selle ebavõrdse võitluse uskumatult hea tulemus on innustanud meid oma tahte eest seisma järgnenud aastatelgi.
Ka vabanenud Eestis on inimesed nii mõnigi kord oma jõud ühendanud, et olla vastu ohule, mis nende kodukandi loodust ähvardab. Viimane suurem aktsioon oli alles äsja Tuhala nõiakaevu kaitseks.
Tänases «Sakalas» on uudis sellest, et Kõo vallas plaanitakse hakata dolomiiti kaevandama. Mitu aastat tagasi avastatud kivimilademed tõotavad suurt, lausa kosmilist kasu nii 46 hektari suuruse maardla omanikule kui Kõo vallale. Samas püsib ekspertide hinnangul oht, et vale talitamise korral ei pruugi ettevõtmine vilja kanda.
Ehkki maakonna äärealale jääva valla rahakoti paisumisest võidaksid kaudselt kõik kohalikud elanikud, pole dolomiidi leiukoha naabruses elavad inimesed end mõttelistest rahasummadest pimestada lasknud. Hirm põhjavee rikkumise ja elukvaliteedi languse ees on mõistetav. Kes meist tahaks elada müras ja tolmus ning juua kehva kaevuvett?
Kaevandamist planeeriv ärimees lubab küll järgida väga täpselt kõiki keskkonnamõjude hindamisel tehtavaid ettekirjutusi ning soetada moodsad seadmed, mis ei tekita müra, ent kauneid lubadusi helgest tulevikust kõlas riigimeeste suust ka fosforiidisõja päevil ning see on teinud meid ettevaatlikuks.
Teisalt kipuvad alalhoidlikud eestlased nii-öelda igaks juhuks vastu seisma igale suuremale ettevõtmisele, millest võib aimata sissejuurdunud elurutiini rikkumist või naabri rikastumist.
Esialgu jäävad tulevikunägemused vaid oletusteks. Kõnealuse karstiala keskkonnamõjude hindamine võib võtta kaks aastat ning enne nende selgumist on vara asjale hinnangut anda. 10 miljonit eurot, mida maaomanik praeguste hindade juures vallale lubab, on üüratu summa, ent see on veel laskmata karu nahk. Tasub meeles pidada ka teist rahvalikku ütlust: kes hunti kardab, ei saa metsa minna.