Taavi Rõivas: Peagi saabuv ühisraha vajab eestlaste hulgas harjumist

Riigi Kinnisvara ASi nõukogu esimees Taavi Rõivas. Foto: Peeter Langovits

RAHVUSVAHELISELT on Eesti taas kujunemas näiteks eduloost: Euroopa Liidu serval paiknev väike riik täitis kriisi ajal rasked Maastrichti kriteeriumid ning on ainsana valmis võtma 2011. aastast kasutusele euro.

Kogunisti kaheksa on neid riike, kes tänavu seda ei suuda. Lisaks euroala sisemised, peamiselt Vahemere-äärsed mured. See kõik tähendab, et Eesti saavutust märgatakse ning huvi Eesti majanduskeskkonna vastu on hüppeliselt tõusnud.

Me teame, et kokkuhoidlik eelarvepoliitika on juba andnud Eesti majandusele lisahapnikku naabritest soodsamate laenude näol. Oleme kindlad, et usaldus meie majanduskeskkonna vastu on kasvanud, Eestisse rajatakse lähitulevikus hulk edukaid ettevõtteid ning see tähendab kõrgemaid palku ja pensione.

RAHVA JA riigina tunneme euro tulekust üksnes rõõmu. Aga kas tunneme seda ka igaüks isiklikult?

Suure ja üldise kasu juures vaevavad meist paljude hinge kerge kartus ja ebamugavustunne. Uue kujunduse ja teistsuguse nominaaliga rahatähed ning uued hinnad (lisaks veel kartus, et ümardatakse ülespoole) on vaid paar näidet.
Olen rääkinud euro tulekust viimastel kuudel umbes poolesaja auditooriumi ees ning piltlikult öeldes on selle teema kohta esitatud küsimused olnud sarnased nii koolis kui eakate klubis. Alljärgnevalt peatun viiel olulisemal.

ESITEKS: kas hinnad tõusevad?

Üks kroon maksab 15,6466 korda vähem kui üks euro ning üks eurosent on 15.6 kroonisenti. Nominaalis tugevam rahaühik on tekitanud küsimuse, kas harjumuspärased hinnad ümardatakse tulevikus ülespoole.

Poolnaljaga võib vastu küsida: kas siis Lätis, kus on eriti tugeva nominaaliga latt, on hinnad Euroopa kõrgeimad? Loomulikult mitte.

Tunduvalt rohkem kui ümardamisest sõltuvad hinnad konkurentsist ja tarbija ostujõust. Valuuta nominaali muudatus ei tee olematuks kaubanduskettide omavahelist rebimist soodsaima ostukorvi nimel ega vähenda sooduspakkumisi ja allahindlusi.

Ütlen siiralt, et ma ei usu eurost tulenevasse hinnatõusu kaubanduskeskustes ehk seal, kus teeme lõviosa oma igapäevaostudest. Pigem jätkavad need hinnad, mis niigi aasta-aastalt tõusevad, samas tempos tõusu ning hinnad, mis pigem kahanevad (näiteks sidekulu), jäävad langustrendi.

Pisut suurem on hinnatõusu võimalus tänavakaubanduses ja seda eeskätt asjade puhul, mis maksavad alla ühe euro. Kui poes pole mingit vahet, kas piimapakk maksab 58 või 60 senti, siis 58 sendi eest jäätist osta ja müntidega jännata on paras tegu.

Kuigi tänavakaubanduses tehtud ostud on tühine osa meie igapäevakuludest, on nii riik kui kaupmehed ise astumas samme ka selliste hinnatõusude vähendamiseks. 1. augustist jõustub ausa hinnastamise kokkulepe, millega liituvad kaupmehed võtavad endale kohustuse mitte muuta hindasid eurost tulenevalt.

Veelgi rohkem kui kokkulepetest sõltub võimalik hinnatõus meie endi ostukäitumisest. Me kas lepime tassi kohvi või saiakese hinna ülespoole ümardamisega või eelistame kohvikut, kes seda ei tee. Olgu taustaks öeldud, et Madridi keskväljakul on nii klaas veini kui tass kohvi märgatavalt odavam kui Tallinna kesklinnas ning hinnad pole seal sugugi täiseuroni ümardatud.

TEINE LEVINUD küsimus on, kuidas uut hinda mugavalt arvutada.
Eesti krooni ja euro vaheline kurss 15.6466 on selline suurus, millega peast arvutamine ei kuulu just lihtsamate tehete kilda. Rehkendades umbkaudu 15-ga, teeme endale tervelt 4 protsendiga liiga. Viis eurot pole mitte 75, vaid 78.23 krooni.

Pole kahtlustki, et juba järgmisel kevadel rehkendame ja võrdleme kõiki hindu sujuvalt eurodes, kuid üleminekukuud tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik. Selleks on plaanis kaks asja.

1. juulist hakkavad kõik kaupmehed näitama hindu kõrvuti kroonides ja eurodes. Seega saab soovi korral juba suvel hakata end uue vääringuga harjutama.
Teiseks on kaalumisel plaan jagada kõigile elanikele Slovakkia eeskujul tasuta kalkulaatorid, mis automaatselt ühest vääringust teise rehkendavad.

KOLMAS KÜSIMUS on, kuidas kõige sujuvamalt raha vahetada.
Need, kel on pangakonto, ei pea tegelikult üldse raha vahetama. Tasub lihtsalt hoida raha arvel ning vahetus toimub automaatselt ja ilma mingite kuludeta. Kätte jäänud sularahakroonid saab aga kahe nädala jooksul ükskõik millises kaupluses ära kulutada. Pangad vahetavad kroone eurodeks üleminekuajal veel mitu kuud ning Eesti Pank tähtajatult.

NELJAS KÜSIMUS: kas pangaautomaadid hakkavad andma ka viieeuroseid?
See sõltub iga panga otsusest, ent niisuguse otsuse kujundamisel on suur roll klientide arvamusel. Statistika näitab, et teeme üle 60 protsendi kõikidest tehingutest kaardimaksetena, ometi on neid, kes soovivad iga natukese aja tagant pangast väikest summat välja võtta.

Näiteks lapsele taskurahaks kooli kaasa anda on 10 eurot tõesti paljuvõitu. Ilmselt ei ole aga kellelgi meist liiga keeruline sellisteks puhkudeks ka mõned mündid lauasahtlis varuks hoida.

KAS PEAKSIME kartma euro kursi langust?

Veel paar aastat tagasi oli euro USA dollari suhtes rekordtugev. Praegugi on ta poolteist korda tugevam kui näiteks 10 aastat tagasi.

Maailmavaluutade kurss kõigub teineteise suhtes ning see on igati loomulik nähtus. Oluline on aga teada, et kui Eestis käibib euro, on meil ühine raha 16 Euroopa Liidu riigiga. Lisanduvad veel need riigid, kelle vääringud on euroga seotud (nagu Eesti kroon praegu). See tähendab sadu miljoneid inimesi, kellega kauplemisel valuutariski pole.

Euro ja dollari omavahelised kõikumised on muidugi tähtsad, aga omad plussid ja miinused on nii euro tugevnemisel kui nõrgenemisel. Kui euro on tugev, on meil soodne USA kaupa osta. Kui euro on nõrgem, on meil soodsam USA-sse (aga ka näiteks Venemaale) eksportida.

Euro kõikumistest saame fikseeritud kursiga krooni kaudu osa juba praegu, ühisraha käibelevõtt annab aga kindluse, et meie võetud laenud ja teenitav palk on samas vääringus.