Seda lakoonilist ja ähvardavat kritseldust võis siinkandis kaheksakümnendatel aastatel, metal-muusika õitseajal, kohata nii mõnelgi plangul või paneelmaja seinal.
Tellijale
Hevi tuleb, hevi tapab!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mujal maailmas kelleltki küsida, mis tuleb kaheksakümnendatega seoses esimesena pähe, meenuvad kõige tõenäolisemalt esmajärjekorras videomakk, neoonvärvides riided, peapaelad ja diskomuusika. Olid meilgi peapaelad ja mõnel isegi videomakk, aga paljudele oli see kümnend hoopiski nahktagide ja Gunnar Grapsi «Põlemise» vinüüli ajastu. Ehk siis heavy metal’i ja hard rock’i ajastu.
Praegu on seda raske uskuda, aga riigitelevisiooni ja -raadio muusikasaadetes pühendati nendele stiilidele päris palju eetriaega, kontserdid olid välja müüdud ning hitte mängiti isegi tantsupidudel. Meenutame näiteks GGG «Valgust» või Paradoksi «Ära möödu must lähedalt».