Hevi tuleb, hevi tapab!

Iron Maideni ebamäärase sugupuuga maskott Eddie käib bändiga igal tuuril kaasas. Iron Maiden sai esimeseks heavy metal bändiks, mida saatis ka märgatav kommertsedu. Foto: Erakogu

Seda lakoonilist ja ähvardavat kritseldust võis siinkandis kaheksakümnendatel aastatel, metal-muusika õitseajal, kohata nii mõnelgi plangul või paneelmaja seinal.

Kui mujal maailmas kelleltki küsida, mis tuleb kaheksakümnendatega seoses esimesena pähe, meenuvad kõige tõenäolisemalt esmajärjekorras videomakk, neoonvärvides riided, peapaelad ja diskomuusika. Olid meilgi peapaelad ja mõnel isegi videomakk, aga paljudele oli see kümnend hoopiski nahktagide ja Gunnar Grapsi «Põlemise» vinüüli ajastu. Ehk siis heavy metal’i ja hard rock’i ajastu.

Praegu on seda raske uskuda, aga riigitelevisiooni ja -raadio muusikasaadetes pühendati nendele stiilidele päris palju eetriaega, kontserdid olid välja müüdud ning hitte mängiti isegi tantsupidudel. Meenutame näiteks GGG «Valgust» või Paradoksi «Ära möödu must lähedalt».