/nginx/o/2010/06/01/378505t1h369a.jpg)
AASTA ALGUL avaldas üks härra «Sakala» veergudel suurt pahameelt ilutulestiku üle. See pidavat loodust kahjustama, Viljandi järve randa reostama ja muud halba tegema. Et aasta esimestel kuudel kaotas ilutulestiku teema avalikkuse silmis huvi, ei olnud põhjust tollele mehele kohe vastata. Nüüd, kui Viljandis on jälle tulemas Eesti suurim ilutulestiku etteaste, võib aga selle teema juurde tagasi pöörduda ja seda pikemalt selgitada.
Eelmainitud artiklis väideti, et jääkained reostavad randa. Suvel rannas jalutades pole aga talviseid ilutulestiku elementide jälgi kusagil näha. Pigem riivab silma inimestest maha jäänud praht, mis ei lagune looduses ka sadade aastate jooksul.
Kindlasti ohustab järve vett märksa enam mootorpaatide saaste. Samuti rikub järve puhtust vihmavee tänavatelt sinna uhutud saaste, sealhulgas näiteks raskemetallid. Kõige rohkem saavad aga inimesed rannas vigastusi tõenäoliselt klaasikildudest ja päikesest.
Seega on jutt ilutulestiku reostavast mõjust pehmelt väljendudes tugevasti liialdatud.
MUIDUGI eraldub pürotoodete põlemise järel palju erisuguseid aineid. Näiteks tekivad ilutulestiku põlemisest lämmastikdioksiid, vääveldioksiid ja palju metallelemente. Kaaliumnitraat, alumiinium, titaanium, magneesium— seda nimekirja võib väga pikalt jätkata.
Kas on siis targem ilutulestik eemale lükata ja ära keelata? Kui jah, siis kas ei peaks ennast peeglist vaatama ja esitama sama küsimuse väga paljude teiste asjade kohta meie ümber? Näiteks mitu puud tuleb langetada, et seda artiklit lehest lugeda? Või millest on tehtud arvutiekraan, millelt nii mõnigi neid ridu loeb? Me ei tea ju, kui toksilist värvi on kasutatud kanga puhul, mis meie ihu ümbritseb, ometi me ei karda.
MEENUB Malaisiast saadud kogemus. Kui islami usku mehele hakati rääkima nii-öelda roheliste juttu, vastas ta selle peale, et lääne inimesed peaksid ennem mõtlema, mitu puud langetatakse tualettpaberi tootmiseks.
Olgu lisatud, et sealses kultuuris kasutatakse hügieeniks märkas looduslikumaid viise. Samuti meenub Eestis hiljuti toimunud arutelu, kus isegi loomade kõhutuul liigitati looduse kahju alla ja taheti maksustada.
Et kõigest kahjulikust loobuda, peaksime tagasi minema kiviaega ja mitte midagi tööstuslikku kasutama.
OLEN HARJUNUD ilutulestikku liigitama kunsti valdkonda. Seda on hea võrrelda lillede, muusika ja maalimisega. Lilli turgutatakse aga väetistega ja muusikainstrumente loovad suured tossava korstnaga tehased.
Ökoloogilisele jalajäljele mõtlemata kasutab inimkond kauneid kunste emotsiooni saamiseks. Emotsioon on tugev tunne või tundeelamus. Ka armastus on tunne. Kas me vajame armastust?
Me rikastame oma tundeelu nii looduse kui mitmesuguste kunstiliikide ja vaatemängude, sealhulgas ilutulestiku kaudu. Ega siis muidu koguneks tuhandeid inimesi võrratuid ilutulestiku etendusi jälgima.
ILUTULESTIKU asjatundjana soovin seda kunstiliiki arendada. Seepärast korraldame Viljandis nagu eelmiselgi aastal Eesti suurima ilutulestiku ürituse «Tulemuusika». Seekord saab nautida kontserti, kus astuvad üles «Superstaari» saates osalenud. Eraldi osana tulevad ilutulestiku vahepalad muusika saatel.
Näitame fantaasialendu ja uusi efekte. Ehitatakse spetsiaalne kahekorruselise maja kõrgune tellingutest raamistik, millele paigaldatakse pürotehnikat. Oma parimat pakub ka mullune «Tulemuusika» võistulaskmise võitja, Leedu firma Blikas. Täies ilus avaneb vaatemäng Ugala-esiselt platsilt.
Muidugi ei maksa väita, et selle tegevuse käigus loodust sugugi ei kahjustata. See aga jääb maailmas lubatud normide piiresse ning toimub samas kõige efektsemalt ja vägeva pauguga.