Eestis on inimeste levinuim ussparasiit naaskelsaba, keda kutsutakse ka linaluu-ussiks, maat-ussiks ja tõenäoliselt veel mitut moodi. Nende ussikestega on paljud lapsepõlves kokku puutunud ja võib-olla nad seejärel unustanud. Aga nad ei ole kuhugi kadunud ja vaevavad endiselt meie lapsi.
1−3-aastased nakatuvad harva, 5−7-aastased ja suuremad aga päris sagedasti. Nakatumist põhjustavad näiteks lohakas kätepesu, näppude ja mitmesuguste esemete suhu panemine ning põrandal ja vaibal mängimine. Nakkus võib koguneda: kui laps on saanud seda uuesti ja uuesti, võime temalt ussimune leida peaaegu igal ajal.
Üle viiendiku lastest nakatunud
2012. ja 2013. aastal tegid Tartu tervishoiu kõrgkooli bioanalüütikud naaskelsaba uuringu Tartu-, Jõgeva- ja Viljandimaa lasteaedades. Tartu- ja Jõgevamaal uuriti lapsi üheksas, Viljandimaal kümnes lasteaias. Maakondade kaupa saadi laste nakatatuseks Tartumaal 17, Jõgevamaal 18 ja Viljandimaal 22 protsenti. Kümme uuritud Viljandimaa lasteaeda asusid maakonna eri paikades: oli nii linnade kui maakohtade, nii suuremaid kui väiksemaid lasteaedu.
Kokku uuriti 328 last. Nakatunute osa jäi 6 ja 59 protsendi vahele, kolmes lasteaias oli nakatunud rohkem kui kolmandik lastest.
35 rühmast leiti nakkus 24-s, milles käis 82 protsenti uuritud lastest. Viljandimaal olid enam nakatunud poisid. 181 uuritud poisist oli nakatunud 27 protsenti ja 147 tüdrukust 16 protsenti.
Kuidas teha kindlaks, et lapsel on ussid? Et naaskelsabad elutsevad jämesooles, eriti pärasooles, ja jätavad oma munad pärakupiirkonna nahavoltide vahele, on sobiv uuringumeetod pärakupiirkonnast niiske vatiga võetud kaabe ehk pulgaproov. Laboris kantakse materjal alusklaasile, tehakse preparaat ning otsitakse mune mikroskoobiga.
Päris kindlasti ei sobi naaskelsabade tuvastamiseks väljaheiteproov. Hoolimata sellest, et vanemad võivad mõnikord lapse väljaheites ussikesi näha, on see väga juhuslik.
Naaskelsabade kindlakstegemiseks tuleb võtta kahe- või kolmepäevaste vahedega mitu korda pulgaproov, sest ühekordse uuringuga ei õnnestu alati nakatumist tuvastada. Valgamaal 2007. aastal tehtud uuringus võeti lastelt proove kolm korda järjest. Esimesel korral tuvastati, et 20 protsenti lastest on nakatunud, teisel uuringul lisandus veel 10 protsenti ja kolmanda uuringu järel saadi nakatunud laste koguhulgaks 38 protsenti.
Tõenäoliselt oleksime ka Viljandimaal saanud kolmekordse uuringuga märksa suurema näitaja. Miks nii?
Naaskelsabade elu on suhteliselt lühike, ulatudes umbes kahe kuuni. Sellest suure osa veedavad nad vastsestaadiumis. Suguküpseks saades nad paarituvad. Emastes ussides arenevad munad, mille küpsemise järel suunduvad ussid pärakust välja munema ja seejärel surevad.
Juhul kui lapsel on vastsestaadiumis ussid, siis neid me tuvastada ei saa. Mõne aja pärast hakkavad nad aga munema ja siis on võimalik nakkus kindlaks teha. Seepärast tulekski lapsi uurida mitu korda.
Kui 1–3-aastased lapsed on lasteaias omaette rühmades, nakatuvad nad harva. Vanematele lastele võib aja jooksul ikka nakkus külge jääda ja nad toovad selle rühma kaasa. Ohustatud on kõik selle rühma lapsed. Segarühmades, kus käivad lapsed näiteks 2.–7. eluaastani, oleme täheldanud väiksematel lastel sama suurt nakatatust kui vanematel lastel.
Täiskasvanud on nakatunud harva, sest neil on hügieenireeglid selged ja juhul kui nad ussid saavadki (seda juhtub ikka, kui pere lapsed on nakatunud), ei nakatu nad korduvalt.
Naaskelsaba munad on väga kerged, jäävad hõlpsasti kätele ja hõljuvad ka õhus. Pärakult satuvad munad lapse riietele, voodipesule ja kätele ning sealt omakorda tuppa, põrandale, mänguasjadele ja mujale.
Naaskelsabad on eelkõige tubased parasiidid. Nende munad levivad küll väga lihtsalt, kuid on suhteliselt õrnad. Samas võivad need nakatamisvõimelisena säilida kuni kolm nädalat.
Toas ohustavad munad kõiki samades ruumides olijaid. Nakatutakse munade allaneelamisel (muna pikkus on kuni 0,06 mm). Samuti võime mune sisse hingata ja seejärel alla neelata.
Sageli arvatakse, et kui kodus on koerad ja kassid, võivad nad levitada naaskelsabasid ka lastele. Koerad ja kassid aga ei nakatu naaskelsabadega ning seetõttu ei saa nad usse levitada nagu inimesed. Tõsi, ussimunad võivad sattuda inimestega samades ruumides olevate koerte ja kasside karvadele ning sealt omakorda laste kätele.
Miks laps rahutuks muutub?
Sagedasim naaskelsabadega nakatumise sümptom on pärakupiirkonna äge sügelemine. Isegi kui laps ei tihka end sügada, teeb see teda ometi rahutuks ja paneb nihelema. Lisaks võib uni rahutuks ning laps närviliseks ja isutuks muutuda. Kirjeldatud on ka teisi harvem esinevaid sümptomeid. Tõsi, nähud võivad ka hoopis puududa.
Kui lasteaeda viiakse naaskelsabadega nakatunud laps, seab see nakatumisohtu kõik sama rühma lapsed, teiste rühmade lapsed, kõikide laste kodused ning ka kasvatajad ja nende kodused. Eestis ei ole kohustust lapsi enne lasteaia-aasta algust kontrollida, ometi oleks selline kontroll vajalik.
Kõige suurem vastutus on lastevanematel. Last tuleb jälgida, et märgata usside esinemist või ka lapse imelikku rahutust. Edasi tuleb minna perearsti juurde. Ravida tuleks kogu peret ja mitu korda järjest, sest ravimid hävitavad vaid täiskasvanud usse, vastsevormidele need ei mõju.
Ajast aega on usside tõrjeks soovitatud ka rahvameditsiini vahendeid, näiteks kõrvitsaseemneid ja küüslauku. Nende abil naaskelsabadest vabanemine võtab aga kindlasti rohkem aega.
Lisaks naaskelsabadele võib lastel olla teisigi ussparasiite. Üsna sage on solkmenakkus. Solkmetega võime nakatuda reostunud mulla vahendusel, aga ussimune võib olla ka mullaga kokkupuutunud köögiviljadel: salatil, redistel, porganditel, sibulatel ja isegi maasikatel.
Sarnaselt solkmetega nakatutakse kutsikasolkme ja sellele lähedaste liikidega. Vastutavad ka koera- ja kassiomanikud, sest nimetatud parasiite levitavad kutsikad ja kassipojad ning tiined emasloomad oma väljaheidetega. Ääretult oluline on, et peremehed koristaksid oma koerte ja kasside väljaheited avalikust ruumist.