Arusaamatu rahvuspoliitika

Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

MA EI SAA SAGELI aru Eesti rahvuspoliitikast. Pean silmas suhtumist muulastesse, kes elavad meie, eestlaste kõrval. Mida riik neilt ootab või tahab? Arusaamatuks jääb, miks satuvad meie riigis kõige sagedamini seaduste hammasrataste vahele lojaalsed venelased, kes peavad Eestit kodumaaks ja tahaksid riigitruud olla. Samas hoitakse neid, kes on näidanud valmisolekut kas või relvaga riigi vastu välja astuda.

Meedias on palju räägitud Kohtla-Järve tüdrukust, kellel on tegu Eesti kodakondsuse säilitamisega. Meenub ka laulva revolutsiooni aeg, mil Mõisaküla venelane Vladimir Je­gorov oli kindlalt Eesti iseseisvuse poolt, tegi selle heaks palju ära ja näitas oma vastuseisu nii Nõukogude Liidu tehaste bossidele kui interrindele. Taasiseseisvumise järel pandi mees aga tavaprotseduuridega kodakondsust taotlema, kuigi sellistele inimestele lubati kindlalt lihtsustatud varianti.

Nõmedaim kogu selle jandi juures on see, et Eesti riik on seniajani saanud pronksiöö «kangelastelt» kätte vaid tühise osa neile määratud trahvisummadest. Öise Vahtkonna mehed näitavad aeg-ajalt aga, et nad pole taltunud ja hoiavad taskus rusikat.