Karksi vald lasi motomeestel küla huvidest mürinal üle sõita

Liivi Jõe ja Mare Lilienthal on Mäeküla ja Sudiste küla piiril silma hakkavast motokeskusest möödudes ilmselgelt mures, sest sealt aeg-ajalt kostev mootorimüra ei lase neil enam endist viisi vaikuses ja rahus elada. Elanike väitel jätsid krossirajal kiirust arendavad noored mehed oma kuuldava jälje isegi ümbruskonna elanike jõulupühadesse ja vana-aastaõhtusse.

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Kui suurema osa oma elust põgenikuna Ameerikas elanud sotsioloog Liivi Jõe pärast sajandivahetust end Karksi vallas esivanemate talus sisse seadis, tundis ta esimest korda, et on jõudnud paika, kus võib ennast kindlalt tunda. Nüüd, pärast kümmet aastat rahulolu, on eaka naise veendumus vankuma löönud.

Liivi Jõe oli juba 1990. aastate algul selgeks mõelnud, et kui pensioniiga kätte jõuab, kolib ta võõrvõimu ikkest vabanenud kodumaale tagasi, ning vaatas seetõttu siinsel kinnisvaraturul avali silmi ringi. Kaalumisel oli mitu kohta riigi eri paigus, aga kui ilmnes, et Karksi vallas Mäekülas on saadaval vaarisa rajatud Pisina talu, ei mõelnud ta pikalt ning ostis selle kaugetelt sugulastelt ära.

«Olen elanud enamasti New Yorgis, mis on erakordselt lärmakas linn. Vanemaks saades tundsin, et mul pole enam energiat seda taluda, ning otsisin kohta, kus võiksin rahus ja vaikuses toimetada. Siin oli kõik see olemas,» räägib Jõe. Sõnale «oli» asetab ta seejuures kuuldava rõhu, sest viimased pool aastat on Pisina vaikust piinava järjekindlusega rebestanud naabri juurest kostev krossimootorrataste mürin.

Tagantjärele seadustamine

Kodutanumale naasnud väliseestlanna pole kaugeltki ainus Mäeküla elanik, kellele mullu Vana-Virite kinnistule rajatud krossirada meelehärmi valmistab. Ka Tartus ülikooli kantslerina töötav Sambla talu peremees Andres Liinat ning Viljandis August Pulsti õpistu koolitusi koordineeriv Mare Lilienthal leiavad, et nende naabrimees, ettevõtja Aivar Moks on oma territooriumile krossirada ehitades ümbruskonna elanike huvidest julmalt üle sõitnud.

Eriti löödud on külarahvas aga sellest, et mahukas rajatis sündis eelmise aasta suvel ja sügisel Karksi vallavalitsuse vaikival heakskiidul ebaseaduslikult. Seda, et vallavolikogu algatas detsembris krossiraja loomiseks detailplaneeringu, peavad nad probleemi tagantjärele silumiseks, mis üksnes aitab kinnistada nende suhtes sündinud ülekohut.

Ehkki nii Andres Liinat kui Mare Lilienthal elavad motospordisõprade uuest mekast linnulennult kahe kilomeetri kaugusel, on nende kirjelduste kohaselt sealt kostvad helid ikkagi kõrvakriipivalt valjud.

«Olen rääkinud mitme naabriga ja kõik nad kinnitavad, et müra häirib väga,» sõnab Liinat. Ühtlasi märgib ta, et kõige rohkem nurisevad need, kes elavad Mäeküla järve pervel nagu temagi pere. Pikerguse kujuga veekogu koos kõrgete kaldapealsete metsatukkadega moodustab võimsa loodusliku kõlakoja, kus helid hästi edasi kanduvad ja võimenduvad. Krossirada paikneb aga järve lõunatipu lähedal kõrgendikul.

Pole kontakti võtnud

Protestijad peavad Aivar Moksi tegevuses kõige kurvemaks seda, et ta on seni toimetanud isetahtsi ega ole kordagi üritanud kogukonna liikmetega ühendust võtta.

«Võib-olla mees ei saagi aru, mida ta valesti teeb. Arvestades seda, et ta elab ja töötab põhiliselt Tartus ja käib siin lihtsalt oma motospordihuvi rahuldamas, võib see olla üsna loogiline,» arutleb Mare Lilienthal ning viib jutuotsa vallavõimu vastutusele. «Me kõik oleme siinse elukeskkonna täieõiguslikud osad, alates puudest ja põõsastest ning lõpetades inimestega. Me kõik väärime lugupidamist. Pealegi on Karksi valla arengukavas punkt, mis näeb ette looduskeskkonna säästliku kasutamise nii, et see säiliks elamisväärsena ka tulevastele põlvedele. Praegune tegevus ei haaku selle põhimõttega mitte kuidagi, sest lisaks naabrite kodurahu rikkumisele on vähendatud ka meie kinnisvara väärtust.»

Andres Liinat omakorda tuletab meelde õigusriikides kehtivat põhimõtet, mille kohaselt ei tohi seaduse rikkujatel tekkida eeliseid seaduse täitjate ees. Käesoleval juhul pole vald tema veendumuse kohaselt seda silmas pidanud, sest maaomaniku suhtes pole tehtud ehitusjärelevalvet nii rangelt, nagu seda tulnuks teha.

Olgugi et Vana-Virite kinnistul on toimiv ning silma järgi otsustades Eesti mõistes igati uhke krossirada, pole sellel seniajani detailplaneeringut, rääkimata kehtivatest ehituslubadest ja muudest kooskõlastustest. Ainus, mille kohta Aivar Moksi osaühing V Kolonn mullu loa vormistas, on tiik, kust pärineb raja alusmaterjaliks olev pinnas.

Olukorra kurioossuse kirjeldamiseks toob Andres Liinat esile, et täpselt samal ajal, kui rasked masinad müttasid tulevasel krossirajal, ehitati naabrusesse üht suvemaja ning seda olid valla keskkonna- ja ehitusnõunik käinud mitu korda inspekteerimas ja omanikku korrale kutsumas. Lugu läks koguni selleni, et seadusepügalate järgimiseks nõuti maja nihutamist mitme meetri võrra.

«Seal käies sõitsid ametnikud krossirajast ja selle juurde kuuluva angaari ehitusest mitu korda mööda, kuid ei vaevunud ettekirjutuste tegemiseks peatuma. Siit tekib paratamatult küsimus, miks on Karksi vallas seaduskuulekatel inimestel keerulisem tegutseda kui seaduste eirajatel,» rääkis Liinat.

Oodata on pikka vaidlust

Vähe sellest, et jaanuari keskel läks vallavalitsuse poole teele seitsmest majapidamisest pärit inimeste allkirjadega protestikiri, vaidlustasid naabrid äsja advokaatide abiga detailplaneeringu algatamise. Mismoodi vaidlus areneb, on kõigi osaliste hinnangul raske ennustada. Küll aga möönavad nad, et asi lõhnab pika ja kurnava juriidilise võitluse järele, mis annab kuhjaga tööd nii advokaatidele, ametnikele kui kohtunikele. Kumb jääb peale: kas eraomaniku õigus oma maal omatahtsi toimetada või kogukonna teiste liikmete õigus elada rahus ja vaikuses? Kas detailplaneering saab muuta üldplaneeringut, kui selle taga ei ole suurt avalikku huvi?

Seda, et käsil on krossiraja ehitamine, ei aja Aivar Moks etteheiteid pareerides tagasi. Kavas olevat teha koht, mis sobib eeskätt nendele motosportlastele, kes ei söanda kõrge ea või mingi muu põhjuse tõttu ekstreemsete oludega krossiradadele sõitma minna. Igatsus tavapärasest laugema pinnavormiga raja järele olevatki peamine põhjus, miks ta otsustas ise  krossiraja teha, mitte käia heatasemelisel Ainja rajal, mis on pelgalt üheksa kilomeetri kaugusel.

Juttu sellest, kuidas krossirada on rajatud ebaseaduslikult, ei pea Moks tõsiseltvõetavaks ning tituleerib selle naeruväärseks kiusuks. «Võhikule võib tunduda, et seal on valmis krossirada, aga tegelikult ei ole. Lihtsalt nii sai tiigi rajamisest üle jäänud pinnast ladustatud,» teatab ta.

Moksi meelest pole midagi eriskummalist selles, kui maaomanik oma põllul mootorrattaga kiirust arendab ning vahel ka sõpradel ja tuttavatel seda teha lubab. «Keegi ei saa mulle seda keelata, niikuinii sõidan edasi. Aga mis puudutab raja tegemist, siis tahan ma, et kõik oleks korrektne, ning selle pärast palusingi detailplaneeringu algatada. Lähen edasi nii, nagu seadus ette näeb.»

Vald tahab heaga suunata

Vallavanem Arvo Maling ei vaidle vastu, et kõnealusel maatükil tehtud töid võib tituleerida ebaseaduslikuks, sest objekt on muljetavaldav. Küll aga rõhutab ta, et vald on alati püüdnud kodanikke heaga mõjutada ning suunata neid oma tegevust seadustama. Seega polevat ka praegu kaalutud tehtu buldooseriga tasaseks lükkamist, liiati teades, et tiigi rajamiseks luba väljastades ei sätestatud täpselt, kuidas tekkiv pinnas ladestada tuleb.

Samuti viitab Maling riigikohtu lahenditele, mis ütlevad, et rajatise loata ehitamine pole veel piisav põhjus detailplaneeringu tagantjärele algatamisest keeldumiseks. Konfliktset situatsiooni vaagides olevat vald leidnud, et eitavaks vastuseks pole niisugust motiivi, mis võiks hiljem ka kohtus vett pidada. «Kui kuskilt tulevad teistsugused argumendid ja lahendid, võime neid põhjendusena kasutada,» lubab ta.

Süüdistuse, mille järgi pole valla ametnikud Moksi survestanud, lükkab Maling tagasi. See, et praeguseks on algatatud detailplaneering ja ees seisab avalik arutelu, kus iga asjast huvitatu saab küsimusi esitada ning arvamust avaldada, olevatki just ametnike töö tulemus.

Tagasi üles